Juhtkiri: kuidas Eesti mülkast välja aidata?

Riigireformijad eesotsas Olari Taaliga aasta tagasi sihtasutamise asutamisel. Foto: Jarek Jõepera

Isegi kui te pole kõige hasartsem inimene, tuleb teil aeg-ajalt teha panuseid. Väga sageli inimesed ei märka seda, kuid näiteks uuele töökohale minnes või raha ärisse panustades tehakse tegelikult hasartmängija kombel panus, ilma et teataks, millega see lõppeb. Kui riskitakse ainult rahaga, siis pole hullu. Raha on võimalik teenida, saada päranduseks, laenata. Või mida tahes. Kuid ajaga pole võimalik selliseid mustkunstnikutrikke teha ning aega ei saa tagasi. Ükskõik kellel oleks ebameeldiv raisata aastaid oma elust projektile, mis ei tõusegi kunagi lendu, või minna tööle mõnda suurde ning edukasse firmasse ja jälgida, kuidas see aeglaselt põhja vajub.

Eesti ettevõtjad asutasid Riigireformi Sihtasutuse, mille eesmärk on teha plaane Eesti riigikorralduse uuendamiseks ning pakkuda välja reaalseid mehhanisme selle saavutamiseks. Seda, et kõik Eesti erakonnad on kõige hea poolt ja halva vastu, teame kõik väga hästi. Kuid sellest, kuidas jõuda kõrgete eesmärkideni, ei taha keegi rääkida. On palju populismi ja abstraktseid loosungeid, mis teatud aegadel on täiesti omal kohal, kuid keeruliste probleemidega vastakuti olles ei aita need olukorda muutust tuua. Eesti seisab praegu vastakuti keeruliste väljakutsetega. Meie tööealine elanikkond kahaneb, samal ajal riigi väljaminekud kasvavad. Muuhulgas kasvavad väljaminekud ülepaisutatud bürokraatiale.

Lõviosa praegustest Eesti poliitikutest eesotsas peaminister Jüri Ratasega usub, et poliitika seisneb PR-töös. Kui kuskil on midagi halvasti, siis on ilmtingimata midagi valesti kommunikeeritud. Selles mõttes on valitsuse viimane täiendus PR-mees Janek Mäggi näol asjade igati loogiline käik. Samas, nagu ütles kunagi Mao Zedong: laud ei liigu, kui seda ei liigutata. Tühjast PR-mullist see liikuma ei hakka, vaid tuleb liikuma panna. Ettevõtjate katsest riigireformilauda liikuma panna kumab läbi pettumus Eesti poliitikutes ja kõrgetes riigiametnikes. Umbes nii, et tegelege te, mehed, pealegi oma uutest ja uutest kordaminekutest raporteerimisega, ilma et midagi reaalselt tehtud saab, meie aga käärime käised üles ja teeme aasta lõpuks ära selle, millega poliitikud pole kümne aasta vältel tegeleda tahtnud.

Eesti riik on jõudnud bürokraatlikku faasi ning sellesse kinni jäänud. Selle põhiline joon on kasvav konservatism ühes madala efektiivsusega riigijuhtimises. See, kui kõik liigub harjumuspärastes rööbastes, on imeline aeg igat masti ametnikele. Kuniks mahajäämuse ebameeldivad tagajärjed ei anna endast valusalt tunda. Kuid ettevõtjate kannatus hakkab katkema. Nad ei soovi oodata tagajärgi ja sellepärast asusid tegutsema, kuna aega on kaotatud juba palju.