Jüri Pihel selgitab, miks Iisraeli euroloo võit on paljude jaoks häiriv

Netta Barzilai lugu «Toy» viis Iisraeli 2018. aasta Eurovisioonil võiduni. Foto: SCANPIX

Möödunud nädalavahetusel Lissabonis toimunud Eurovisiooni finaalis võidutses Iisrael. Netta Berzilai esitatud vastuoluline lugu «Toy» inimesi külmaks ei jäta: seda kas armastatakse või vihatakse. Põhjusi, miks pala võitis, tasub otsida aga juudiriigi esindajate osavas meeskonnatöös, kirjutab teleprodutsent Jüri Pihel.

Ilma et oleksin ise midagi teadnud tänavusest lauluvõistlusest, hakkasid minu tuttavad rääkima juba kuu-kaks tagasi, et Iisrael võidab. «Kas sa oled seda kuulnud? Nii kõva lugu.» Ausalt öeldes ei olnud ma jõudnud selle looga tutvust teha. Aga kui ma seda esimest korda päriselt nägin, see oli poolfinaalis, siis mõtlesin, et see küll võita ei saa.

Võiduloo kontekstis ei olnud laul ise talumatult halb. Nii et väide, et see on kõige muu võit muusika üle, ei pea paika. Kuigi ma mõneti nõustun selle kriitikaga. Aga nii radikaalne ei maksa olla. Sest kui laul oleks tõeliselt halb laul nagu eestlaste «Leto Svet» 2008. aastal, ei pääseks see üldse pildile, ükskõik mis sõnum sel ka ei ole.

Aga Iisraeli laul oli selgelt poliitiline. Sel oli jõuline naisõigusliikumise sõnum taga. Lisaks sai see meeletult meediakajastust. Ja kui panna see komplekt kokku, siis ongi võimas minek garanteeritud. Mis tuli mulle üllatusena, oli see, et eestlastelt ei saanud see lugu mitte üht punktigi. Kas tõesti on Eesti ainuke riik Euroopas, kus sellisel, ütleme, võitleval naisõiguslusel nii vähe kandepinda on?

Aga miks siis paljud inimesed on selle loo võidust ikkagi häiritud? Arvan, et vastus peitub vast selles, et televaatajad tundsid end natuke petetuna, sest lugu ei oleks pidanud nende silmis võitma.

Rahvas nägi läbi, et see lugu on poliitilise statement'iga ja et on kavalalt kogu üldist tegevust ära kasutades tabanud, kuidas võita Eurovisioonil. Sest lavale tuli tegelikult nõrk artist. Aga ometi nad oma väljakutsuva käitumisega said absoluutselt kõik, mida nad tahtsid. See muidugi ei tähenda seda, et inimestel oleks loo sõnumi vastu midagi: et kõik tüdrukud tohivad olla õnnelikud.

Seepärast tahan võtta mütsi maha nende Iisraeli produtsentide ja kogu selle kollektiivi ees, kes selle triki ära tegid. Võib-olla ei oleks tõesti pidanud võitma, aga selge on see, et tähelepanu see palju saab.