Tuumalepe andis Iraanile suure raha. Võeti maha majandussanktsioonid, anti ka rahalist abi. Raha kasutas Iraan oma tuumaprogrammi ja ekspansionistliku välispoliitika finantseerimiseks, baaside rajamiseks ja relvastuse ning palgasõdurite viimiseks Süüriasse. Pole saladus, et ilma Iraanita püsiks Assadi režiim paremal juhul paar-kolm kuud, sest oma sõjaväge tal enam pole. On Iraani Revolutsiooni Valvurid ja Iraani raha eest värvatud palgasõdurid.
Lääs ja Obama said selle eest vastutasuks paberi. See on bürokraadile iseloomulik lähenemine, et kui tekib probleem, siis on hädavajalik alla kirjutada mingisugune paber. Paber muidugi probleeme ei lahenda, kuid paremal juhul tagab, et jamaks ei lähe, siis kui selle alla kirjutajad veel lääneriikides pukis on. Ja kui ongi, siis võib alati öelda, et meil oli ju leping, meie tegime omalt poolt kõik, aga lihtsalt teine pool ei täitnud oma lubadusi. Põhimõtteliselt võis sellega vaid oma paljast tagumikku katta.
Viga oli ka see, et Obama uskus jonnakalt, et Lähis-Ida poliitika ja Iraani tuumalepe saavad põhineda postkolonialismi teooriatel. Üks asi, kui sellist juttu ajab suust välja vasakpoolne ülikooli professor, ja teine asi, kui neid teooriaid üritatakse päris elus täide viia. Obama arusaama järgi pidi tuumalepe hüvitama Ameerika ja Euroopa koloniaalmaade tehtud ülekohtu. Reaalsuses kujutab praegune Iraani režiim endast ohtlikku segu islamismist ja pärsia šovinismist.