Lennart Ruuda: Siili väikesed nürid okkad

Õppuse Siil linnalahing Valgas Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Käisin reservväelasena õppusel Siil 2018. Kuigi süüa ja magada sai vähe, oli väga tore vahelduseks metsas olla. Vanade kamraadide nägemine tegi südame soojaks. Ilm oli suurepärane. Sai kõvasti nalja ja tuli ette kõiksugu kentsakaid-absurdseid juhtumisi, mis ainult kaitseväes võimalikud.

Paraku sellega üritus piirduski. Lahinguteni, milleks see õppus oli tegelikult loodud, me ei jõudnud. Kindlasti ei saa ma kõigi eest rääkida, aga vähemalt meie jalaväekompanii pani Lõuna-Eesti metsade vahel enamiku ajast lihtsalt tuima.

Sõitsime autoga metsa, istutasime end kaitsepositsioonidele ja molutasime seal mitu päeva. Kes magas niisama, kes luges raamatut, kes suitsetas plokkide kaupa sigarette. Minu paarimees voolis noaga näiteks kolm puidust lusikat. 

Kuigi meie jagu sattus mõnel korral tulevahetusse ja isiklikult sain lasta neli salvetäit, ei teinud paljud mehed 11 päeva jooksul oma relvast mitte ühtegi pauku. Mitte sellepärast, et nad oleksid laisad, vaid sellepärast, et vastast lihtsalt ei olnud ega tulnud.

Üks võitluskaaslane ütles, et tänavusel Siilil osalemiseks polnud tarvis 8 või 11 kuulist intensiivset erialast väljaõpet, piisanuks ka sellest, kui anda suvalisele tüübile tänavalt relv kätte, viia ta metsa kännu peale ja öelda, et jälgi nüüd 15 järgmist tundi seda metsasihti ja siis mine magama. Tulemus oleks sama olnud.

Vastu võib öelda, et tõenäoliselt olekski kõikehõlmav sõda enamiku ajast niisama konutamine. Lisaks annan endale aru, et Siili ei korraldata vaid selleks, et üks tilluke jalaväejagu saaks nõrkemiseni söösta ja katta. Nii mastaapse õppuse eesmärgid on laiemad: testida, kui palju reservväelasi kohale tuleb ja kuidas neile relvade ja varustuse kätte jagamine sujub. Anda tuleproov staabile ja ohvitseridele, kes peavad hakkama saama suurte üksuste juhtimise ja paigutamisega maastikule.

Siil toob kokku meie liitlased, seob otsesemalt ja kaudsemalt meie julgeoleku tagamisse terve ühiskonna, alates maaomanikest ja lõpetades kaitseliitlastega, kes olidki tänavuse õppuse fookuses. See kõik on tore ja oluline.

Aga on imelik, kui noored täisjõus mehed võetakse töölt ära, viiakse 11 päevaks metsa, aga mitte midagi ei juhtu. Isegi pauku ei saa teha. Nii mõnigi ütles, et vaevalt nad järgmine kord viitsivad lolli mängima tulla, pigem maksavad juba 1200 eurot trahvi. Neil oli lihtsalt niivõrd igav.

Oleme saanud ajateenistuse ajal väljaõppe, kuidas metsas liikuda, kuidas käske jagada, kuidas vaenlast hävitada. Ehk lihtsamalt öeldes, kuidas reaalses lahinguolukorras toimida, et mitte kohe surma saada. See on ressursi raiskamine, kui me neid oskusi harvadel reservõppustel ei kasuta. Seda enam, et meie kaitsevõime tugineb reservväelastele.

Mulle meeldib Siili lipukiri, mis ütleb, et iga okas loeb. Kindralid ja ministrid juba kuulutasid, et Siil oli järjekordne edulugu ja kõik okkad ihuti teravaks. Kas ka kõige väiksemad, selles ma kahtlen.