Juhtkiri: idealistide erakonna viimane õlekõrs

Vabaerakond. Foto: Martin Ilustrumm

Andres Herkeli tagasivalimine Vabaerakonna etteotsa räägib ühe peatüki võimalikust lõpust Eesti sisepoliitikas. Jah, kõik pole veel kadunud, aga erakonna reiting on allpool valimiskünnist ning väljavaated madalseisust pääseda pole leebelt öeldes kuigi roosilised.

Iga mäng lõpeb lõpuvilega. Vabaerakonnale annavad otsustava vile järgmised riigikogu valimised – parlamendist eemale jäämisel vaevalt õnnestub erakonna vaimsust kandvat tuumikut koos hoida.

Taas erakonna etteotsa tõusnud Herkelil on seda juba praegu raske teha. Eelkäija, vastuolulise kogukonnaaktivisti Artur Talviku otsus erakonnaga lõpparve teha viib minema ühe osa partei essentsist. Tasakaaluka ja ülikogenud Andres Ammase ootamatu surm oli Vabaerakonnale kirjeldamatu kaotus. Fraktsiooni võtmefiguuridest Krista Aru ei kuulu erakonda; Jüri Adams suudab kahtlemata olla erakonna üks ideoloogilisi liidreid, kuid kas veteranpoliitikul jagub jõudu ka igapäevaseks poliitiliseks võitluseks?

Tõsi, Herkel on kord juba vaatlejatele võimatuna paistnu võimalikuks teinud. Eestis polnud enne Vabaerakonda pretsedenti, kus ühes erakonnas pettunud juhtpoliitik suutnuks asutada uue eduka poliitilise jõu, ning kaheldi, kas Herkel ikka on piisavalt jõuline tegija. Kahtlustest hoolimata viis endine isamaalane Vabaerakonna 2015. aasta kevadel riigikokku. Toona aitas uudsuse võlu ja ühiskondlikud meeleolud: kodanikuühiskonna ärkamine, vastandumine neljale suurele erakonnale – Reformierakonnale, Keskerakonnale, IRLile ja SDE-le.

Vabaerakonnal on olnud nähtav panus ühiskonda. Tänu nende väärtusruumile on meil rohkem kodanikualgatusi ning avalikkuse ees tuulutatud umbseid korruptsiooniriskiga riigitube. Võimalik, et just tänu vabakonna poliitilisele survele tehakse mitmetes omavalitsustes kaasavaid eelarveid.

Samas kummitab neid maailmavaateline ebamäärasus, kaks korda koalitsiooniläbirääkimistelt lahkumine (või minema saatmine) kleebib külge luuseri sildi. Otsus mitte minna mullu sügisel kohalike omavalitsuste volikogu valimistel oma nimekirjaga kandideerima ja toetada valimisliite võis erakonna väärtuste tasandil olla ju õige, kuid valimisliitude edu seletamine valijatele kui enda oma pole reitingut vaadates ilmselt õnnestunud.

Äsja ilmus Vabaerakonna loost Herkeli raamat tabava pealkirjaga «Idealistid». Idealism poliitikas võib olla edasiviiv jõud ja Herkel poleks idealist, kui ei üritaks lahingut anda. Samas on osa Vabaerakonna (võimalikest) valijaist pöördunud mujale: teiste uuenevate erakondade poole või jälgivad tähelepanelikult, kas uuest poliitilisest jõust, nagu üsna krobelise avangu teinud Eesti 200, asja saab. Eks idealistide valijategi hulgas ole palju idealiste, kes asuvad kergesti toetama järgmisi ideaale.