:format(webp)/nginx/o/2018/05/11/7839174t1heae5.jpg)
Armeenia hakkab lääne uudistes silma harvem kui teised Euroopa Nõukogu riigid. Neil justkui pole muud välispoliitilist ambitsiooni peale Mägi-Karabahhi endale pidamise ja genotsiidi meenutamise. Ja kummagi puhul ei idane ega mädane suurt midagi. ELi ja NATOsse ei suhtugi nad õieti kuidagi, ka halvasti mitte.
Sama ütlevad riigi arengu reitingud: Freedom House’i tabelis jäävad nad demokraatlikkuselt alla nii Gruusiale kui ka Ukrainale, samas pole seis kaugelt nii hull kui Venemaal või Aserbaidžaanis. Pressivabaduselt pole 80. koht just maailma riikide seas auväärt, aga kõvasti etem kui seista teises sajas, nagu kõik naabrid peale Gruusia.
Viis, kuidas Jerevanis sai vaikselt kulgenud revolutsiooniga ametisse uus peaminister Nikol Pašinjan (42), näib vastavat nende rahvuslikule meetodile. Nii lääs kui ka Venemaa ja isegi armeenlastega okkalistes suhetes riigid paistavad pigem rahul ega oota järske suunamuutusi.
:format(webp)/nginx/o/2017/01/06/6230493t1h9a3f.jpg)