Kunst sotsiaalses ruumis: Viru keskuses eksponeeritud installatsioon «Õnn kuubis».

FOTO: Postimees.ee

Mulle on alati meeldinud seisukoht, et inimestel on õigus olla õnnelik siin ja praegu. See tähendab nende õigust olla vähemalt enam-vähem rahul oma eluga reaalajas ning mitte kannatada tuleviku nimel: praegu on ebameeldiv, praegu on paha (ülemus on halb, töö orjastav, elamine lagunenud, ülesanded käivad üle jõu jne), aga kannatame ära ning küll pensionieas hakkame rokkima. Või vähemalt loeme läbi kõik vahepeal kogunenud raamatud.

Õnn pensionisamba dividendidena pangast kauges tulevikus on kahjuks väga suure riskiga ettevõtmine ja me teame, et tõenäoliselt jääb hulk raamatuid lugemata ka pensionieas. Seetõttu asusin kohe lugema viimasel ajal popiks saanud Jordan Petersoni raamatut «12 rules for life» (12 reeglit eluks).

Petersoni järgi samuti pole õnne kogumine tulevikuks tark tegu, mida ta illustreerib kujuteldava tuttava näitel, kelle süda hakkab läikima pärast viieteistkümnendat margariitat lõunamere palmisaarel teisel pensionipäeval. Selle poolest oleme Petersoniga sarnased.

Kuid edasi ütleb Peterson, et «õnnelik olemine» ongi väär paleus: selle asemel tuleks püüelda mõtestatud elu poole. Minu meelest ei välista see õnnelik olemist, kuigi võib protestantlikus ühiskonnas päädida töökultusega («…siis tuleb ka armastus») või PISA-testi skoorimisega. Ja õpilased on õnnetud.

Ka Ameerika psühholoog Martin Seligman räägib mõtestatud elu olulisusest. Vahendasin tema mõtteid Tallinna Ülikooli ajakirjandustudengite esimesele lennule nende esimesel koolipäeval 2012. aastal. Mitmekülgne eneseteostus, kuid mitte alandlik eneseohverdus võiks pakkuda mõnusat rahulolu, mis on minu meelest üsna sarnane mõõduka õnnetundega. Suured pakud põlevad lõkkes aeglaselt, kuid annavad kaua sooja.

Pean möönma, et pärast naasmist Andaluusia mägedest tunnen iga kord väga selgelt, et paljud meie inimesed on õnnetud, mis esmapilgul just nagu ei olenegi nende elu mõtestatusest. Facebookis käib kibe sõim ja seda ei taha lugedagi.

Paljud teenindajad on kibestunud, ilmselt õnnetud. Kolmandal päeval pärast reisilt naasmist kohtan aferisti (pealtnäha lugupeetud inimest), kes üritab minult raha välja pressida. Ka tema on õnnetu – Petersoni kliinilise psühholoogia tarkusi lugedes võib oletada, miks. Tundub, et minu jaoks on tegemist kultuurišoki ilmingutega. Mis toimub?

Ma ei võta nõnda kriitilist hoiakut nagu krimikirjanik Katrin Pauts, kes on parema meelega koer Prahas kui inimene Eestis. Meenutan maailmarändur Tiit Pruuli sõnu, et enda eest ei põgene reisil keegi. Kuid Katrini jutus on oma mõrkjas iva. Olles teatud määral samuti krimihuviline, olen märganud, et individualismi rõhutavates Põhjamaa ühiskondades tegutsevad peamiselt neurootilised uurijad.

Wallander on kõva tegija, aga isiklik elu on täiesti tuksis. Sjöwalli ja Wahlöö inspektor Jensen elab jõukas ühiskonnas, mille liikmed on aga võõrandunud ning tal endal on maohaavad ja seedimine nässus.

Mul on päriselus olnud mitu rootsi sõpra, kelle elu on paraku kujunenud kurvaks. Mõistan Petersoni kontekstis, et nad ei ole saanud selles pealt kullakarvalises ühiskonnas olla nemad ise.

Pimedus. Külm. Individualism ja mugandunud elustiil, mis viib stagnatsiooni. Ometi meenuvad mulle Norra Teise maailmasõja kangelased, kes tegid suuskadel imetegusid. Ühesõnaga, eneseteostuse geenid peaksid põhjamaalastes olemas olema.

Õnneliku elu retsept ongi minu meelest mõningat pingutust nõudev eneseteostus, head sõbrad, seos kogukonnaga (nagu Hispaania valgetes külades) ning teenindaja inimeseks pidamine. Meie Eestis – võiksime ehk väljuda mõisapeksu mõttemallist lähtudes – peksa või saa peksa.