Heelia Sillamaa.

FOTO: Georg Kõrre/Postimees

Aitäh emadele, kes sotsiaalmeedia võltsi maailma asemel tütardele endiselt paberilt leitavat fantaasiamaailma tutvustavad. Tänu teile on meil veel noori naisi, kes Miami-reisi nimel pensionieas ärimehega voodisse hüppamist normaalseks ei pea.

Kes meist ei oleks pärast sünnipäevapeolt koju jõudmist seda viimast koogitükki kahetsenud ja võib-olla pilku peeglisse visates end valjult paksuks nimetanud? Mina naisena olen seda teinud korduvalt, sealjuures sellele ühtegi suuremat tähendust omistamata. Kui ühel ilusal päeval tuli minu väikevend minult aga siiralt küsima «Heelia, kas sa oled paks?» jõudis mulle kohale, kuidas suure feministina aitan endalegi teadvustamata kaasa järjekordse sea tekkimisele, kes normaalkaalus naisi paksuks peab.

Paar nädalat hiljem kuulsin, kuidas peretuttav oma igati tervisliku välimusega 10-aastasel tütrel kaalu langetada palus. Ma läksin vihaseks. Me süüdistame ajakirjandust kättesaamatute iluideaalide loomises ja mehi bikiinimodellide piltide laikimises, kuid samal ajal kasvavad meie kõrval noored naised, kes kuulevad oma eeskujudelt vaid pidevat virinat välimuse üle.

Ma sain alles seitsmendas klassis sõbrannadelt teada, et ma peaks dieeti pidama, endale kilode viisi Selveri kolmeeurost päikesepuudrit näkku kuhjama ja igal koolipäeval tund aega varem loomulike lokkide sirgendamiseks üles tõusma. Põhjus, miks ma end nii hilja vihkama õppisin, oli lihtne – mul lihtsalt puudus selline kasvatus.

Minu ema pole kunagi palju meiki kandnud ja dieeti pidanud, aga on vaatamata sellele olnud alati seltskonna säravaim naine. Sealjuures ei ole minu ema kindlasti mitte erand, küll aga väljasuremisohus liigi esindaja.

Me süüdistame ajakirjandust kättesaamatute iluideaalide loomises ja mehi bikiinimodellide piltide laikimises, kuid samal ajal kasvavad meie kõrval noored naised, kes kuulevad oma eeskujudelt vaid pidevat virinat välimuse üle.

Lapsena ei osanud ma teistega koolis kaasa rääkida Disney Chanelli multikatest, sest kodutelekast vaatas mulle vastu aus kuue kanali pakett. Fantaasiavaene ETV pani mind paratamatult raamatu järele haarama. Lapseeas on meil kõigil kombeks oma vanemaid jäljendada ning nähes oma ema ja isa pea iga päev lugemas, sai see ka minu jaoks normaalsuseks.

Paratamatult on mulle jäänud mulje, et suurem osa tänapäeva lapsi näeb aga vaid seda, kuidas emad Facebookis Prisma «Jälle raamat?!» kampaaniat kommenteerides näppudele valu annavad. Kui paljud neist ise tegelikult pärast Instagramis jagatud fotot hommikusmuutist ja mõne isehakanud guru eneseabiõpikust selle raamatu ka päriselt kätte võtavad?

Äärmustesse laskumine ei ole kunagi hea. Ka mulle meeldib nädalavahetustel kanda punast huulepulka, sotsiaalmeedias aeg-ajalt perfektset elu näidelda ja leian, et naiste õiguste eest saab ka teistmoodi võidelda kui karvaeemaldusest loobumisega. Enda välimuse eest hoolitsemine on paratamatult elus edasi jõudmiseks vajalik, kuid ilma mõistust treenimata selle ilusa pealispinnaga kaugele ei jõua.

Mis oleks, kui teinekord ei topiks oma karu kombinesoonis last idüllilise foto nimel sisustuselemendina diivanipatjade vahele, vaid istuks selle asemel mõne huvitava raamatuga tema kõrvale? Tirige oma tütrel Ipad käest, minge koos raamatukokku ning tõestage sealjuures, et ilma meigita kõlbab ka kaugemaid tegevusi kui prügi välja viskamine ette võtta.

Lõppude lõpuks jääb õhku vaid üks küsimus: kas tunneksite suuremat uhkust tütre üle, kes tänu teilt õpitud dieedinippidele järelmaksuga Armani särke ostvaid mehi kaunistab või tütre üle, kes oma palga eest soetatud Eesti disaineri loomingut kandes enesekindlalt meigiletist kaarega mööda raamatupoodi kõnnib?