Tütar emaga. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Scanpix

Ema on iga inimlapse jaoks kogu maailm. Ei ole tugevamat sidet kui ema ja lapse side. Ei ole suuremat armastust kui emaarmastus. Isegi siis, kui ema ei jõua olla kogu aeg oma lapse kõrval.

Emasid on erinevaid, kuid enamasti on just tema see, kes kannab hoolt, et söök oleks laual. Vahel valmistab lapse lemmikroa. Või kui lapsel nutuhoog peal, võtab ta sülle ja lohutab. Ja enne magamaminekut annab musi ja silitab pead.

On olukordi, kus lapsevanem on eriti mures. Näiteks siis, kui last kimbutab kõrge palavik või teda tuleb kaitsta välismaailma pahede eest. Igal juhul – murekortsudest pääsu ei ole. Ning just siin lööb välja tõeline lõvi hing. Mõnikord pingutab ema muidugi lapse kaitsmisega üle ja teeb kurja häält. Või läheb liiale hellitustega. Kuid me kõik teame, et selle taga on armastus.

Ema õpetused on lapse elu alustalad. Alguses õpetab ta last käima. Hiljem annab edasi teadmised, kuidas saada hakkama selles keerulises korrapäratus maailmas, millel on paha komme võimalusel igaüht jalust maha lüüa. Ta näitab, kuidas olla julge. Ning vigadest ja läbikukkumistest hoolimata seisab alati oma lapse selja taga ja on tema üle uhke.

Suuremaks kasvades vajab inimene aina vähem vanema hoolt. Sellest hoolimata ei kao ema lapse elust kuskile. Kuidas anda tagasi killukenegi sellest hellusest, mida pojad ja tütred on saanud oma emalt? Piisab sellestki, kui ema käekäigu vastu huvi tunda.

Meil on alatasa kiire ja me võib-olla ei mõtlegi sellele, et ema on hinges kurb, kui ta meist pikka aega ei kuule. Meist eemal olek teeb talle rohkem haiget kui miski muu. Ka keerulistel hetkedel ei hakka ta oma muret kurtma, vaid püüab ise hakkama saada. Sellegipoolest tahab ta meid näha, meist kuulda.

On hetki, mil täiskasvanu, hinges siiski väike laps, tahab südamelt ära öelda, mida ema talle päriselt tähendab. «Aitäh, ema, oled mulle kallis!» Aga ei julge. Mõnel ei tulegi need sõnad suust. Eriti kui suhe on keeruline. Ent rumala, tundetuna – ta siiski armastab.  

Homme tähistame emadepäeva. Paljudele on see just see päev, mil nad tänulikkust üles näitavad. Samal päeval kuulutatakse välja aasta ema. Tegelikult ei ole vahet, kes selle tiitli saab, sest igale inimesele on tema ema aasta ema. Ka siis, kui ta ei ole täiuslik või eristub teistest või on temast ainult mälestus.

Aga puhtinimlikult: inimene, kes on pühendanud kogu oma elu sulle, ilma et midagi vastu küsiks, väärib isegi rohkem. Õnn on üürike. Need, kellele elu on helde, nautigu rõõmsaid hetki oma emaga. Ja mitte ainult emadepäeval. Nagu kõlavad Karl Ristikivi luuleread: «See, mis sa naeratades kinkisid, võib kunagi otsa saada, aga naeratus jääb.»