Priit Pullerits: väärikuse test

Elina Nechayeva. Foto: SCANPIX

Täna õhtul vaatab Euroopa oma minapildile otsa ning selles, mis sealt vastu vaatab, on kaalukas roll Eestil, meie Eestil – piiririigil, nagu me oleme, või kaalukeeleriigil, nagu nüüd võiks öelda.

Eurovisiooni lauluvõistluse finaalis Lissabonis, kui võtta aluseks kihlveokontorite panused ja ekspertide prognoosid, lähevad kahe suurena vastakuti kaks väikest: ühelt poolt Iisraeli nn moodsa muusika artist Netta Barzilai ja teiselt poolt Eesti ooperilaulja, sopran Elina Nechayeva. Mõlemad noored, vastavalt 25 ja 26, seega tuleviku Euroopa näo kujundajad.

Eeloleval ööl ütlevad Euroopa rahvad (ja mõned muusikaeksperdid ka), millist nägu nad eelistavad. Ehk millist minapilti nad rohkem enda omaks peavad.

Ühel pool – ja see ei ole Eesti pool – vaatab eurooplastele vastu see, mis on vulgaarne ja vali, isegi labane. See, mis kehastab tsirkust ja palagani. See, milles väljendub ülepakutud teatraalsus ja häbitu koketeerimine. See, mis flirdib maitsetusega ja vilistab väärikusele. See, mis uhkeldab ebaesteetilise ja vormituga.

Netta laulust «Toy», vilksatagu seal pealegi kahel korral feministlikud read «ma pole su mängukann / sa loll poiss» (sekka ka «Pam pam pa hoo, Turram pam pa hoo»), valgub lavale ja kiirgab ekraanile kõike seda, milles ei ole tegelikult mitte midagi uhkust väärivalt euroopalikku. Seal näeb võimendatuna kõike seda, mille poole on Eurovisiooni lauluvõistlus aastate jooksul liikunud, õigemini langenud – see on dekadents.

Teisel pool – ja see on meie, Eesti pool, Elina Nechayeva pool – vaatab eurooplastele vastu see, mis on kaunis ja harras, lausa hingeliigutav. See, mis ei madalda, vaid ülendab. See, mis kehastab maitsekust ja suursugusust. See, mis peab lugu nii endast kui ka publikust. See, mis on elegantne ja esteetiline.

Nechayeva laulust «La forza», mis räägib armastusest kui teejuhist tulevikku, tulvab head, positiivset, puhastavat energiat. Nechayeva laulule kaasa elades tunned hetkega ära, et just see on see, mis on läbi ja lõhki euroopalik. Selles on sügavat austust Euroopa kultuuripärandi ja traditsioonide vastu. See ei ole globalistlikult impersonaalne ja juurtetu nagu Netta «Toy», mis võiks olla loodud ka Ameerikas, Aasias või Aafrikas – vahet poleks.

Isegi kui kumbki suurfavoriidist, Netta «Toy» või Eesti Elina «La forza», ei tule ööl vastu homset Lissabonis võitjaks – sest Eurovisiooni tulemused on enamasti täiesti ennustamatud –, näitab eurooplaste häälte jagunemine just nende kahe vastandlikult äärmusliku loo vahel, kuhu kaldub eurooplaste maitse. Ja sedakaudu kehtestub vähemalt tol ööl Euroopa valdav minapilt.

Isegi kui Eesti «La forza» peaks selles duellis kaotama, võivad Nechayeva ja «La forza» autorid ning Eesti rahvas, kes saatis just selle loo Lissaboni, endale pilku maha löömata, enesekindlalt silma vaadata – sest me oleme kogu Euroopa ees hoidnud uhkelt alles oma väärikuse.