Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2010/03/14/331662t1h8c72.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/05/10/7836118t1hd3d6.jpg)
Kihelkond on läbi aastasadade olnud Eesti ajaloolise haldusjaotuse, ühtaegu ka eestlaste piirkondliku eneseteadvuse põhiüksusi, kirjutab arheoloog Heiki Valk. Iseäranis nüüd, mil meie suurtel maanteedel on ajaloolised kihelkonnapiirid pruunide siltidega taas tähistatud, on põhjust kõnelda kihelkondadest ja nende tähendusest Eesti ajaloos ja kultuuriloos.
Kihelkond on mõiste, mis ulatub sügavale muinasaega. Henriku «Liivimaa kroonika» ladinakeelses tekstis esineb sellele viitav sõna (kiligund, kilegund, kylegund) kokku neljal korral, Eesti eri piirkondades. Kahel puhul nimetab Henrik neid seoses Lääne-Eesti «Mereäärsete provintsidega» (Maritimas provinciae), ühel korral Saaremaaga (kiligundis Osilie) ja ühel juhul Ugandiga: 1224. aastal läänistab Tartu piiskop Hermann seal oma sakslastest suurvasallidele igaühele «provintsi, see on kihelkonna». Seega oli mõiste tuntud Eesti eri keelealadel.