Skip to footer
Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar
Saada vihje

Kihelkondlik Eesti: Meie identiteedi kodu

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saaremaa Valjala kirikut hakati ehitama 1227. aastal ja see on vanim säilinud kivikirik. Ühtlasi toimis see kaitserajatisena. Paljudele keskaegsetele kirikutele ehitati torn alles 19. sajandil, vahel ka varem.

Kihelkond on läbi aastasadade olnud Eesti ajaloolise haldusjaotuse, ühtaegu ka eestlaste piirkondliku eneseteadvuse põhiüksusi, kirjutab arheoloog Heiki Valk. Iseäranis nüüd, mil meie suurtel maanteedel on ajaloolised kihelkonnapiirid pruunide siltidega taas tähistatud, on põhjust kõnelda kihelkondadest ja nende tähendusest Eesti ajaloos ja kultuuriloos.

Kihelkond on mõiste, mis ulatub sügavale muinasaega. Henriku «Liivimaa kroonika» ladinakeelses tekstis esineb sellele viitav sõna (kiligund, kilegund, kylegund) kokku neljal korral, Eesti eri piirkondades. Kahel puhul nimetab Henrik neid seoses Lääne-Eesti «Mereäärsete provintsidega» (Maritimas provinciae), ühel korral Saaremaaga (kiligundis Osilie) ja ühel juhul Ugandiga: 1224. aastal läänistab Tartu piiskop Hermann seal oma sakslastest suurvasallidele igaühele «provintsi, see on kihelkonna». Seega oli mõiste tuntud Eesti eri keelealadel.

Lisaks on sõnaga kiligund 1230. aastal tähistatud Põhja-Kuramaal elanud läänemeresoome rahva kuralaste haldusüksusi ning sama tähendusega on ka soome sõna kihlakunta.

Muinaskihelkonna tähendus

Henriku teadete kohaselt oli kihelkond, mida suhtluses vallutajatega esindasid tõenäoliselt juhtivate suguvõsade esindajad, piirkondliku halduskorralduse peamine üksus ja otsustustasand. Maadel või maakondadel ühtset juhtimist polnud, kuigi sõjaolukord kiirendas võimu koondumist suurematesse keskustesse.

Tuginedes asjaolule, et sõnatüvi kih(e)l seostub muinasskandinaavia sõnaga gīsl, mis tähendab pantvangi, on Taani päritolu Eesti ajaloolane Paul Johansen oletanud, et kihelkond võis endast algselt kujutada piirkonda, mille elanikke sidus viikingitele pantvangide andmise kohustus, teisisõnu, pantvangkonda ehk viikingite võimul põhinevat haldusüksust. Kuigi ka eesti keele etümoloogiasõnaraamat toetab Johanseni loogikat, ei ole põhjust pidada muinaskihelkondi pantvangide võtmise ja andmise piirkondadeks.

Arvatavasti oli sõna algne tähendus avaram – gīsl tähistas mistahes panti liidu, lepingu või lubaduse kinnituseks ja/või niisuguse pandiga kinnitatud kokkulepet. Just sellisele, üldisemale tähendusele viitab sõnatüve kihl esinemiskontekst: 1) abiellumise eelkokkulepe (kihluma, kihlad, kihlasõrmus) ja 2) väljend «kihla vedama». Nii üks kui ka teine on seotud lubaduse kinnituseks antud tagatisega.

Sõna kihl oma häälikulistes variatsioonides on neis tähendustes tuntud kogu läänemeresoome kultuuriruumis: ka liivi, soome, vadja, vepsa ja karjala keeles. Niisugune leviala viitab mõiste pärinemisele ajast, mil läänemeresoome keeled moodustasid ühtse suhtlusvõrgustiku. Nende tähendusväljade sedavõrd ulatuslik levik on vastuargumendiks Johanseni pantvangiteooriale: on raske ette kujutada meresõitjatest viikingeid pantvange võtmas Karjalas, Vepsas ja sisemaises Lõuna-Eestis. Pigem võisid Eestis, Soomes ja Kuramaal kihelkonna rahva ühtsust (taas)loovaks «pandiks» olla kindlatel aegadel toimuvad ühised kihlapidustused, mille raames liidusidet kinnitati kokkutulemise ning selleks puhuks kaasa võetud söögi- ja joogipoolisega. Niisugust traditsiooni lubavad oletada Saaremaa vanas rahvakultuuris tuntud killapeod – oletatavasti muinasaega ulatuva kombe järelkaja.

Eestis, Soomes ja Kuramaal võisid kihelkonna rahva ühtsust (taas)loovaks «pandiks» olla kindlatel aegadel toimuvad ühised kihlapidustused, mille raames liidusidet kinnitati kokkutulemise ning selleks puhuks kaasa võetud söögi- ja joogipoolisega.

Vallutusjärgset olukorda Põhja-Eestis kajastab 1240. aasta paiku koostatud «Taani hindamisraamat», kus on üles loetud tollased Harju- ja Virumaa kihelkonnad. Seal kannavad vastavad muinasaegsed haldusüksused nime kylægund.

Tekib küsimus, kas ei kajastu siin külakonna nimetus? Sellise seletusviisi puhul jääb aga ebaselgeks, kust ja kuidas on tekkinud eesti keelepruuki sõna «kihelkond», mis selgesti äratuntaval kujul (Kichlagunda) on esimest korda trükisõnasse talletatud 1603. aastal Georg Mülleri jutlustes. Samuti jääb selgusetuks, miks ja millal sai külakonnast kihelkond.

Arvatavasti tähendab kylægund siiski kihelkonda: i-häälik on üles märgitud y-na, h-d ei ole aga kirjapilti kantud. Kylegunde kihelkonna-tähenduse kasuks räägib tõsiasi, et Saaremaal asuv Kihelkonna esineb 1235. aastal kirjalikus teates just sellise nime all.

Olemasolevate allikate põhjal oli Eestis vallutuseelsel ajal umbes 45 muinaskihelkonda. Tõenäoliselt ei hõlmanud kihelkonnajaotus Eesti kagupoolseimat nurka – Võrumaa siis veel hõredalt asustatud piirkondi ja Pihkva ning Irboska alla kuuluvat Setomaad –, samuti Alutaguse vadja asuala, mis kuulus ühte Peipsi-taguse Oudovamaaga.

Maastik ja asustus

Kihelkondade kujunemisel on kahtlemata etendanud väga olulist osa looduslikud piirid – sood-rabad ning kultuurmaaks muutmata ja külade vahetusse tagamaasse hõlmamata metsaala. Need piirid määrasid kihelkonna elanike peamise suhtlusringi ning nende raames tekkisid ja toimisid väiksemad kohalikud suhtlusvõrgustikud. Kahtlemata oli kihelkonnateadvuses oluline osa põlvest põlve päritud teadmisel ajaloolisest seotusest ja ühtekuuluvusest.

Kihelkonna maalinn Saaremaal. Friedrich Kruse raamatu «Necrolivonica» (1842) järgi.

Muinaskihelkondade kujunemine on lahutamatult seotud asustuslooga. Eesti muinasajas võib pidada oluliseks murranguks rahvasterändamisajaga seonduvat allakäiku 5.–6. sajandil, mille krooniks sai 536.–537. aasta globaalne kliimakatastroof. Salvadoris toimunud vulkaanipurske paks tolmupilv, mis kattis päikese 18 kuuks, põhjustas suure ikalduse ja näljahäda. Nüüd lakkasid paljud varasemad asustusüksused olemast ning asustus- ja kultuuripilt muutus põhjalikult.

On tõenäoline, et muinasaja lõpul ei rajanenud halduskorraldus enam ainuüksi ajaloolistel suhtlusvõrgustikel põhinevatel kihelkondadel. Nüüd kerkivad esile uued suured linnused, mille võim võis ulatuda üle kihelkonna- ning isegi maakonnapiiride.

Tõenäoliselt seostub kihelkondade teke veel ka järgnenud muististe- ja leiuvaest «tumedat ajastut» hõlmanud kriisist väljumisega – ajaga, mil säilinud asustuspesad hakkasid rahvaarvu kasvades laienema ning metsa asemele tekkis uus põllumaa, külad ja talud. Nendel vanadel asustuse tuumikpiirkondadel olid eeldused saada kujunevate kihelkondade südaalaks.

Et sõnatüvi kihl koos selle Eestis tuntud tähendustega on tuntud kogu läänemeresoome keelte levikualal, võib kihelkonna mõiste tekke oletamisi paigutada esimese aastatuhande lõpuveerandisse, 8.–10. sajandisse. Kaudset pidepunkti pakub sellele oletusele viikingiaegsete suuremate ja kesksemate linnuste (nt Pöide, Iru, Otepää, Tartu) esile kerkimine.

Kihelkondade arv kasvas käsikäes rahvaarvu suurenemise ja uue maa hõivamisega. Nüüd võisid ka vanad ja suured asustuspiirkonnad jaguneda pindala poolest väiksemateks, omaette kihelkondadeks. Tõenäoliselt tekkis muinasaja lõpusajanditel, mil rahvaarv oluliselt kasvas, ka uusi kihelkondi.

Arvatavasti hõlmasid kihelkonnad hilismuinasajal siiski vaid tihedamini asustatud piirkondi, mille vahele võis jääda ka kihelkondadesse mitte kuuluvaid, asustamata või hõreda asustusega maid. Kihelkonna keskuse moodustas vana ja tiheda asustusega tuumikpiirkond, kus võis olla linnus.

Samas on tõenäoline, et muinasaja lõpul ei rajanenud halduskorraldus enam ainuüksi ajaloolistel suhtlusvõrgustikel põhinevatel kihelkondadel. Nüüd kerkivad esile uued suured linnused, mille võim võis ulatuda üle kihelkonna- ning isegi maakonnapiiride. Kuigi mitmed suured püsiasustusega linnused (nt Varbola, Lihulinn, Soontagana) on rajatud hõredamalt asustatud piirialadele, nähtavasti kihelkondade piiridele või vahealadele, võib arvata, et sealsete elanike võim kujunes peagi võimuks mitme kihelkonna üle: tõenäoliselt asusid linnustesse elama eri kihelkondade juhtivate suguosade pered, kes aja jooksul, abiellumiste teel ühte sulasid.

Traditsioonilises ajalookäsitluses on kihelkondi vaadeldud kui ajalooliselt kujunenud liidupiirkondi, «alt üles» tekkinud moodustisi. Arvestades võimu koondumist muinasaja lõpusajanditel ja uute suurlinnuste teket, ei saa vallutuseelsel ajal välistada ka teistsugustel põhimõtetel rajanevaid kihelkondi: kihla- või lepingusidemega polnud seotud mitte mingi piirkonna külad omavahel, vaid selle üheks osapooleks võis olla hilismuinasaegne suurlinnus, st seda valitsevad ülikud või võimas suguvõsa. Niisugune kihlumine suure keskusega ei pruukinud kaugeltki alati olla vabatahtlik.

Kirikukihelkondade võrgustik

Eesti vallutamine ja ristiusustamine 13. sajandi alguses andis kihelkonna mõistele uue tähenduse: muinasaegsest piirkondliku ühtekuuluvuse üksusest sai maa-ala, kus elasid ühe kiriku kogudusse kuuluvad inimesed. Koos koguduste rajamisega kujunes uus kiriklik haldusvõrgustik, milles keskusteks said vastrajatud kihelkonnakirikud – olulised maamärgid, mis on saanud meie maastiku- ja kultuuriruumi lahutamatuks osaks. Kas oskaksimegi endale tänapäeval ette kujutada Eestit ilma nendeta?

Kuigi kiriklikke haldusüksusi tähistas keskaegses kirikukeeles ladina sõna parochia (siit ka ingliskeelne parish), on selle eestikeese vastena kasutusele jäänud omakeelne «kihelkonna» nimetus. Liivimaale saabunud sakslaste keeles tarvitati seevastu alamsaksa taustaga sõna Kirchspiel.

Eesti vallutamine ja ristiusustamine 13. sajandi alguses andis kihelkonna mõistele uue tähenduse: muinasaegsest piirkondliku ühtekuuluvuse üksusest sai maa-ala, kus elasid ühe kiriku kogudusse kuuluvad inimesed.

Kirikukihelkondi on juba oma algusaegadest saadik olnud rohkem kui nende muinasaegseid eelkäijaid, millest suuremad jaotati mitmeks arvatavasti juba üsna varsti pärast vallutust: Taani hindamisraamatus, kus esinevad kõrvuti mõisted kylaegund ja parochia, on viimaseid muinaskihelkonna kohta üks või kaks.

Sellist jaotumist võis vahel soosida asjaolu, et kihelkond koosnes juba varem kahest omavahel kihlunud asustustuumikust. Jaotamise tingis tõenäoliselt see, et mitmed muinasaegsed üksused olid nii kauguste kui ka rahvaarvu poolest kiriklikuks haldamiseks ebaotstarbekalt suured. Muudatuste põhjuseks võis olla ka uute võimude soov ühtlustada kirikukihelkondade suurust ja majanduslikku kandevõimet. Samas pidi ühe kihelkonna rahvaarv olema piisav kiriku ja preestri ülalpidamiseks.

Seega kajastab keskaegsete kirikukihelkondade suurus pöördvõrdeliselt tollast elanikkonna tihedust – rahvarohkel Ranna-Läänemaal olid need väga väikese pindalaga, vähese asustusega aladel (nt tollane Pärnu jõgikond ja hilisem Võrumaa) aga hiiglasuured.

Eesti maakihelkondade võrgustik on põhijoontes välja kujunenud juba keskajal. Lisaks kirjalikele allikatele annavad sellest tunnistust enamasti kas suuremal või vähemal määral hiljem ümber ehitatud, harva enam-vähem algsel kujul säilinud kivist kihelkonnakirikud. Henriku kroonika kohaselt rajati Liivimaale kirikud juba esimestel aastatel pärast maa ristiusustamist. Vahetust järjepidevusest annab tunnistust asjaolu, et vähemasti Lõuna-Eestis on enam kui pooled keskaegsed kihelkonnakalmistutest, mille kohta on arheoloogilisi andmeid, rajatud põletusmatustega muinaskalmele.

Keskaja vältel kihelkondade arv kasvas käsikäes rahvaarvu kasvuga. Kui 13. sajandi lõpul oli Eestis umbes 60 kihelkonda, siis 16. sajandi alguseks oli maakihelkondi ligikaudu 85, Eesti iseseisvumise ajaks aga 107.

Saaremaa Kihelkonna kirik ehitati 13. sajandi keskpaigas. Kirik toimis veel hiljuti ühtlasi meremärgina.

Kihelkond kui suhtlusruum

Kihelkondadega olid lahutamatult seotud keskaegsed ja hilisemad mõisavaldused, koos neis elavate talupoegadega. Kihelkonnas võis olla kümmekond või ka enam mõisat, Harjumaal võis nende arv ulatuda isegi enam kui kahekümneni. Üldise reeglina (kuigi vahel tuli ette erandeid) kuulusid ühe mõisa maad mingisse kindlasse kihelkonda. Mõisnikud olid ühtlasi kiriku eestseisjad ning aitasid hoolt kanda nende ehitamise, remondi ja sisustamise eest.

Kui 15.–16. sajandil kujunesid sunnismaisus ja pärisorjus – talupoegade enamik oli seotud mingi kindla mõisaga ega tohtinud elama asuda teise mõisa maale –, hakkas eestlase igapäevaelu eluring piirduma peamiselt koduküla ja seda valdava mõisa maadega. Eriti vähe liikusid naised, sest perenaine oli püsivalt seotud koduse majapidamisega. Sellises piiratud liikumisega olustikus oli kihelkonnakeskus talupoja eluringis tähtsaim suur tõmbekeskus.

Kui 15.–16. sajandil kujunesid sunnismaisus ja pärisorjus – talupoegade enamik oli seotud mingi kindla mõisaga ega tohtinud elama asuda teise mõisa maale –, hakkas eestlase igapäevaelu eluring piirduma peamiselt koduküla ja seda valdava mõisa maadega.

Pühapäevasest ja pühadeaegsest kirikus käimisest – katoliku ajal seostusid pühadega ka rahvapeod ehk kirmased (sks Kirchmesse) ja kirikulaadad – sai kihelkonnarahva peamine kokkusaamine. Sageli oli kiriku juures kõrts. Kiriku juures kohtuti sugulaste ja tuttavatega ning selline kokkusaamine võis sageli olla noorte abielu lähekoht. Enamasti abiellutigi oma kihelkonna piires, vaid harva saadi elukaaslane naaberkihelkonnast.

Nii kujunes kihelkonna elanikest üsnagi suletud, tihedate ja sageli mitmesuunaliste sugulussidemetega seotud suhtlusring. Oma kihelkonna rahvast tunti vähemasti nägupidi, kaugemalt pärit inimesi aga enamasti juba mitte.

Alles pärisorjuse kaotamine – Eestimaa kubermangus 1816. ja Liivimaal 1819. aastal – murrab kihelkondliku suletuse piirid, avades ajapikku üha laieneva võimaluse mõisniku loata ümberasumiseks ühest kihelkonnast teise ja maalt linna.

Kihelkonnamaaga piiritletud suhtlusringide kujunemine põhjustas kultuuripildi ühtlustumist kihelkonna piirides. Omad erijooned võtsid keelepruuk, rõivamood ja kombed. Kuigi vahed samasse kultuuripiirkonda jääva naaberkihelkonnaga ei olnud tavaliselt suured ja naabrite vahel oli, arvestades kuulumist ühtsesse kultuurivälja, rohkem ühist kui erinevat, jäid ka väikesed erinevused seestpoolt vaadatuna selgesti märgatavaks.

Kihelkondadevahelised kunagised erinevused ja kihelkonnapiirid on olulised ka praegusele, kultuuriliselt suuresti nivelleerunud Eestile – nii kohaliku identiteedi hoidmise kui ka teadusliku uurimistöö võtmes.

Koos ajavaimu muutumisega hakati meilgi 19. sajandil huvi tundma vana ja kaduva, eelmisse ajastusse kuuluva kultuuripärandi kogumise ja uurimise vastu ning seoses uue, ärkamisaegse elutunnetuse tekkimisega kujunesid oma rahva minevikku uurivad teadused. Nüüd hakati meilgi Soome eeskujusid järgides nii rahvaluulet, etnograafilisi esemeid, murdekeelt kui ka arheoloogilisi leide koguma ja talletama kihelkonnapõhiselt. Selline jaotusprintsiip kehtib vastavates teadustes nüüdisajani.

Kihelkonnapiiride roll rahvusteaduste uurimisainese piirkondlikul liigendamisel on asendamatu ka tulevikus, sest 20. sajandi alguses, tinglikult 1918. aastal kehtinud kihelkonnapiirid püsivad ega kuulu muutmisele. Seevastu vallapiire on läbi aegade pidevalt muudetud ning ega äsjane haldusreformgi esinda lõplikku tõde, arvestades maakohtade demograafilisi väljavaateid.

Kihelkonnad ja nüüdismaastik

Kihelkonnad kui ajaloolised ja asustuslikud üksused on Eesti maastiku- ja kultuuripildis ikka alles. Vaadata oskava silma jaoks eristuvad nende südaalad maastikul praegugi kõrgema ja parema maa, suurema hulga praeguste või endiste põldude ja tihedama asustuse poolest. Sellistes piirkondades hakkab juba kaugelt silma kirikutorn. Viimastest on paljud rajatud küll alles 19. sajandil, pühakodade laiendamise ja ümberehitamise käigus.

Kihelkonnad kui ajaloolised ja asustuslikud üksused on Eesti maastiku- ja kultuuripildis ikka alles. Vaadata oskava silma jaoks eristuvad nende südaalad praegugi kõrgema ja parema maa, suurema hulga praeguste või endiste põldude ja tihedama asustuse poolest. Juba kaugelt hakkab silma kirikutorn.

Maastikul on sageli tajutav isegi kihelkonna piir, mille on läbisõitja jaoks nähtavamaks ja tajutavamaks muutnud pruunid kihelkonnasildid. Piir kui kaardile tõmmatud reaalne või maastikul paiknev mõtteline joon on siiski alles uuema aja nähtus. Ajaloolises tegelikkuses oli, nagu eespool märgitud, valdavalt tegemist asustamata või asustuskõlbmatu piirialaga.

Kuna praegune Tallinna-Tartu maantee kulgeb suuresti kihelkondade äärealadel, osalt aga Järvamaa südaalasid läbiva sirge joonena, ei tõuse kihelkonnapiirid siin kuigi selgesti esile. Hoopis selgemini joonistuvad need välja näiteks Tartust Viljandisse sõites. Nõo ja Puhja piiri tähistab Elva jõge ümbritsev soo, Puhja ja Rannu piiri Sangla soo, Rannut ja Kolga-Jaanit eraldab lai Emajõe luht, Kolga-Jaanit ja Viljandit aga madalad maad Tänassilma jõe alamjooksul.

Kommentaarid

Märksõnad

Tagasi üles