Saaremaa Valjala kirikut hakati ehitama 1227. aastal ja see on vanim säilinud kivikirik. Ühtlasi toimis see kaitserajatisena. Paljudele keskaegsetele kirikutele ehitati torn alles 19. sajandil, vahel ka varem.

FOTO: Heiki Valk

Kihelkond on läbi aastasadade olnud Eesti ajaloolise haldusjaotuse, ühtaegu ka eestlaste piirkondliku eneseteadvuse põhiüksusi, kirjutab arheoloog Heiki Valk. Iseäranis nüüd, mil meie suurtel maanteedel on ajaloolised kihelkonnapiirid pruunide siltidega taas tähistatud, on põhjust kõnelda kihelkondadest ja nende tähendusest Eesti ajaloos ja kultuuriloos.

Kihelkond on mõiste, mis ulatub sügavale muinasaega. Henriku «Liivimaa kroonika» ladinakeelses tekstis esineb sellele viitav sõna (kiligund, kilegund, kylegund) kokku neljal korral, Eesti eri piirkondades. Kahel puhul nimetab Henrik neid seoses Lääne-Eesti «Mereäärsete provintsidega» (Maritimas provinciae), ühel korral Saaremaaga (kiligundis Osilie) ja ühel juhul Ugandiga: 1224. aastal läänistab Tartu piiskop Hermann seal oma sakslastest suurvasallidele igaühele «provintsi, see on kihelkonna». Seega oli mõiste tuntud Eesti eri keelealadel.

Lisaks on sõnaga kiligund 1230. aastal tähistatud Põhja-Kuramaal elanud läänemeresoome rahva kuralaste haldusüksusi ning sama tähendusega on ka soome sõna kihlakunta.