Astroloog Igor Mang.

FOTO: ELMO RIIG/Scanpix

Lõunapoolkeral elab lehtlalind. Ta on tõeline kunstnik, kes ehib oma pesa kõikvõimalike asjade, näiteks klaasitükkidega. Isaslind teeb pesa sõna otseses mõttes kunstiteoseks, et emased talle ainult tähelepanu pööraksid.

Täpselt samamoodi peab end ülal ka inim-isane. Naised on arukad olendid ja emane vaatab, kuidas mees seisab, kuidas end ülal peab. Loomulikult vaatavad nad välimust, rahakotti ja tulevikuperspektiive. Kuid kõige tähtsam on see, mille poolest isane teistest eristub. Selleks on vaja tõsiseid jõupingutusi nagu loomariigiski, see tähendab omakorda aega ja jõudu. Ja selleks on tarvis kulutada ressursse.

Põhimõtteliselt oleksid võinud ka Eestis ahistamissüüdistuse saanud avaliku elu tegelased, nagu Igor Mang ja Taavi Rõivas kulutada aega emaste eest hoolitsemisele. Sellisel juhul ei oleks olnud tegu ahistamise vaid kuramaažiga. Nad oleksid võinud hoolimata oma välimusest üritada pakkuda naistele midagi huvitavat. Näiteks sõita koos restorani. Naised oleksid võinud keelduda, öelda, et aega pole. Siis oleks asi selge olnud ja asjaosalised ilma pahanduseta oma teed läinud.

Kõikidest ahistamisjuhtudest peegeldub tegelikult ahistaja põlgus ahistatava vastu. Ta ei taha emasloomale ei enne ega pärast mingit tähelepanu osutada ja mitte sekunditki kulutada. Seepärast on ahistamine omalaadne kokteil rumalusest, enesekindlusest, matslikkusest ja veendumusest oma isiku erilisusest, mida on tarvis uuesti ja uuesti katsetuste kaudu kinnitada. See on tõsine psühholoogiline probleem. Tegemist võib olla maniakiga, kes ei saagi rahuldust normaalsetest seksuaalsetest suhetest, või inimesega, kes usub tõepoolest, et on väljavalitu ning eriline ja tema karvased sääred peaksid suvalises naises seksuaalset erutust esile kutsuma.

Põhimõtteliselt oleksid võinud ka Eestis ahistamissüüdistuse saanud avaliku elu tegelased, nagu Igor Mang ja Taavi Rõivas kulutada aega emaste eest hoolitsemisele.

Üheski ahistamisloos, mille tunnistajaks oleme olnud, pole olnud nii, et isane kingiks emasele lilli, teeks kingitusi ja viiks restorani lõunale. Võib-olla üritaks siis lõpuks emast suudelda, millele viimane vastu oleks. Kuid sugudevaheline suhtlemine käib mööda teatud telgi. Nii looduses kui ka inimesel. Emaslooma eest peab isane hoolitsema. Vaadake kas või, kuidas teevad linnukesed: isasloom toob emasele tõugu, laskub tema ees põlvele. Inimestel käib see asi täpselt samamoodi. Mõelge kas või keskaegsele rüütlile. Tema ei pannud daamile kätt püksi. Selle asemel laulis daamile serenaadi. Kui keegi oleks üritanud daamile kätt püksi pista, siis oleks asi vältimatult lõppenud duelliga.