Viktoria Ladõnskaja-Kubits: eesti keel vajab riigi tuge

Viktoria Ladõnskaja Foto: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES

Haridusminister Mailis Reps tuli välja ettepanekuga pikendada eelmist keelevaldkonna arengukava ja mitte otseselt toetada seda, mis on nüüdseks jõudnud ministri lauale. Kahjuks on praeguseks valminud keelevaldkonna arengukava kaugel ideaalist, leiab riigikogu haridus- ja kultuurikomisjoni liige Viktoria Ladõnskaja-Kubits (IRL).

Enne valimisi püütakse tihti viia tähelepanu suurtelt teemadelt käegakatsutavatele asjadele ja «konkreetsetele lubadustele» ehk mida millistele valijagruppidele lubada. Tegelikult ei tohi unustada suuremat pilti. Tahan juhtida tähelepanu eesti keele valdkonna probleemidele, mis tuleb lahendada suurte eesmärkide saavutamiseks.

Kas eesti keel vajab 2018. aastal kaitset? Tänapäeva maailmas kindlasti. Kuidas aga kaitsta keelt ja teha nii, et eesti keeles rääkida sooviksid, peaksid seda loogiliseks ja mõnusaks mitte ainult need, kellele eesti keel on emakeel, vaid ka need, kellele see emakeel ei ole, aga kes tahavad seda õppida ja selle omaks võtta?

Kirjeldan viit probleemi, millega Eesti riik peab strateegiliselt tegelema.

Esiteks: metoodiline baas

Globaliseeruvas maailmas peame selgitama välja, kus me parasjagu oleme, ja püüdma näha tulevikku, kuhu soovime jõuda. Eesti keele õpetamise süsteem on seni olnud orienteeritud paljuski sellele, et eesti keelt õpetatakse neile, kellele see on emakeel, või siis valdavalt slaavi taustaga inimestele.

Praegu tunnistavad eksperdid, et kui inimesed tulevad hoopis teistest riikidest ja on teistsuguse kultuuritaustaga, ning võib-olla ei oska isegi lugeda-kirjutada, siis huvi ja tahet integreeruda võib neil olla. Paraku napib sellistele inimestele keele õpetamiseks nii metoodikat kui ka materjale. Kuna meie põhiseaduses seisab eesmärgina «eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade», on eesti keele oskus ja õpetamine meie riigi eksisteerimise strateegilistes huvides. Niisiis, kõik, kes näitavad üles tahet õppida eesti keelt, peavad seda ideaalis saama – ilma järjekorrata, õige metoodikaga ja sobival ajal. See nõuab rahalist panustamist ja õpetajaid.

Teiseks: keele õpetamise struktuur

Kuidagi on juhtunud nii, et meie täiskasvanute keeleõppe korraldus kuulub mitme ministeeriumi ja institutsiooni alla. Keeleõppega tegelevad sise- ja justiitsministeerium, töötukassa ja SA Innove, Integratsiooni SA ning  haridus- ja teadusministeeriumis keeleosakond. Omal ajal võis see olla põhjendatud, aga preagu meenutab peale vaadates umbrohtu kasvanud aeda.

Keerulise skeemi ja finantseerimismehhanismi tõttu kukuvad üsna paljud sihtrühmad toolide vahele. Eelkõige on seda näha Ida-Virumaal. Kui kuulutame välja keeleõppeprogrammi, tekivad järjekorrad. Just seepärast pakkusingi juba paar aastat tagasi välja eesti keele majade idee. Sellesse majja tuleb inimene siis, kui tal on vaja ükskõik millist keeleõpet. Ta tuleb ja teda aidatakse vastavalt tema vajadusele. Või siis antakse haridusministeeriumile teada, et on olemas inimene/inimesed, kellele meil ei ole mitte midagi pakkuda. Näiteks paar aastat tagasi kuulusid sellisesse rühma Ida-Virumaale tulnud arstid. Kokkuvõtteks: täiskasvanute keeleõppesüsteem tuleb üle vaadata, sest praegune süsteem ei anna piisavalt häid tulemusi.

Kolmandaks: eesti keel kui teaduskeel 

See on mure, mis on seotud eesti keele tulevikuga. Keel elab ja areneb vaid siis, kui on kirja-, hariduse või veel enam – teaduse keel. Ei ole suur saladus, et eesti keelt survestab teaduse kontekstis eeskätt inglise keel. Lihtsam ja loogilisem on kirjutada doktoritöö, aga võib-olla ka juba magistritöö inglise keeles. See on koht, kus peame lähtuma mitte ainult mugavusest ja rahvusvahelisest tsiteeritavusest, vaid ka riigi vajadustest ja eesmärkidest keele hoidmisel. Kõik doktoritööd, mis on kirjutatud Eestis, peavad olema kas kirjutatud eesti keeles või siis eesti keelde tõlgitud.

Minu arvates oli paari aasta tagune diskussioon Eesti Keele Instituudi viimise üle teise lugupeetud asutuse alla kahjulik. Administratiivse kokkuhoiu argument võib tunduda esmapilgul usutav, kuid sellise alluvusvahekorra tekitamine võib pikaajalises plaanis keelele kahjuks tulla. On strateegilise tähtsusega, et Eesti Keele Instituut säiliks iseseisva asutusena.  

Neljandaks: Eesti kui IT-keel

Tulevikus säilib see keel, mida mõistavad nii inimesed kui ka masinad. Seega peab meie eesmärk olema ambitsioonikas: eesti keeles peavad rääkima uued elektroonilised nutiseadmed, mida kasutavad noored inimesed. See eesmärk pole sugugi mitte lihtne ja meenutab mulle lugu ajakirjandusõpikust. Kui toimetaja tuleb ja ütleb: «Palun too homme toimetusse elevant», siis hea ajakirjanik ei küsi: «Kust ma selle saan? Ta ei mahu, pole võimalik…». Õige ajakirjanik küsib: «Kas te tahate India või Aafrika elevanti?» Ma väidan, et küsimusele, kas eesti keel saab olla masinatega suhtlemise keel, ei saa vastava ala minister vastata, et «ei ole realistlik». Me peaksime pingutama ja võtma eeskuju näiteks oma põhjanaabritest, kes on meist arvult suuremad, aga maailmas siiski väikerahvas.

Viiendaks: eesti keel kui majanduskeel

Me soovime, et meid ümbritseksid lingvistid, kes tunnevad rõõmu sellest, et õpivad keele ära ja oskavad seda meisterlikult kasutada lihtsalt sel põhjusel, et meie keel on ilus ja selles keeles peaks siin riigis rääkima. Reaalsus on aga teine. Kõik ei ole lingvistid. On taksojuhid, torumehed, arstid, müüjad, pagarid, programmeerijad ja paljud teised. Keelt õpitakse tihti siis, kui on majanduslik põhjus seda osata. Inimesed tahavad ja soovivad õppida eesti keelt, kui selle keele oskamine on neile töös (loe: majanduslikult) kasulik.

Ning kui majandus üldiselt toimib silmapaistvalt ka rahvusvaheliselt tasemel, annab see hoogu ka keelele ja riigile. Eesti keel majanduskeelena – see on kuldne võti. Kuna meie riik ja majandusruum on väikesed, on tegemist suure ambitsiooniga eeskätt mõtlemise muutumises.

Kui keele arengut takistavad valimised

Veel talvel elas riigikogu teadmises, et meil valmib kohe-kohe eesti keele valdkonna arengukava 2018–2027. Haridus- ja teadusministeerium ning Eesti keelenõukogu (mis on valitsust keelepoliitika arendamisel ja elluviimisel nõustav kogu) töötasid välja dokumendi, mille tööpealkiri on «Keelevaldkonna arengukava». Eelmise arengukava «Eesti keele arengukava 2011–2017» tähtaeg sai läbi.

Minister Mailis Reps tuli välja ettepanekuga pikendada eelmist arengukava ja mitte otseselt toetada seda, mis on nüüdseks jõudnud ministri lauale. Kahjuks on praeguseks valminud keelevaldkonna arengukava kaugel ideaalist, mille poolt tahaksin hääletada. Seda tunnistavad ka keelevaldkonna eksperdid ise. Samas möönan, et ei saa edasi minna ka vana kava järgi, mis on valminud kümme aastat tagasi – muutunud oludes on keele ees uued väljakutsed. Peale selle tuleb silmas pidada asjaolu, et arengukava väljatöötamiseks kulus umbes poolteist aastat ja kindlasti ei saa öelda, et teadlased, eksperdid ja ministeerium oleksid teinud tühja tööd.

Kui võtta riigikogust emakeelepäevale pühendatud riiklikult tähtsa küsimuse «Eesti keel kui riiklik taristu» arutelu stenogramm, võib näha, kui tihti räägivad teadlased ja eksperdid oma sõnavõtus «poliitilistest põhjustest». See on lausa hirmutav. Põhiseadus sätestab, et keele ja kultuuri säilimine on üks Eesti Vabariigi peamisi eesmärke. Aga «poliitilised põhjused» tihti enam ei aita, vaid takistavad.

Nagu alguses kirjutasin, on olemas suured eesmärgid ja on olemas konkreetsemad, sihtrühmadele suunatud lubadused. Praegusel juhul takistavad suurema strateegia elluviimist need käegakatsutavad küsimused, millele peaks vastama ka mainitud arengukava. Aga enne valimisi on mõningatel poliitikutel ju halb teatud küsimustele vastata. Mis on keelevaldkonna vaidlusteema number üks poliitikute jaoks? Muidugi vene koolide teema.

Soovitan siiralt stenogrammist lugeda Tartu Ülikooli professori Martin Ehala ettekannet. Kas Keskerakond ja Keskerakonna minister on valmis enne valimisi ütlema suurele Keskerakonna toetajate grupile, et paljud uuringud näitavad, et kakskeelne haridussüsteem ei ole jätkusuutlik? Ei usu.

Teisalt – kas Reformierakonna juhtpoliitikud, kes aastaid juhtisid riiki ning eelmisel suvel KOV valimiste ajal hakkasid rääkima üleminekust eestikeelsele süsteemile, tunnistavad nüüd enne valimisi tõde, mida paljud selle valdkonna eksperdid möönavad: et järsk üleminek pole praegu võimalik, sest õpetajaid ei piisa? See on valus tõde.

Põhiseaduse preambul ütleb, et tagada tuleb eesti keele säilimine, aga samas on eesti keele õpetajaid Ida-Virumaale väga raske leida. Muidugi ei tunnista enne valimisi ka Reformierakond, et nad blufivad. Tegelikult tuleks alustada sellest, kuidas meelitada õpetajatööle noori, kes oskaksid õpetada nii ainet kui ka korrektset eesti keelt. Vastus sellele küsimusele on tähtsam ja palju keerulisem kui teflonkindlaks muutunud jah/ei-loosungid.

Nüüd aga on aeg mõtiskleda nende viie küsimuse üle, millest ülal kirjutasin. Need on eesti keele perspektiive arvestades tähtsad küsimused, aga loosunglikes debattides kaovad kahjuks nii olulised detailid kui ka keele arengu laiem perspektiiv.