PRN01:VÄNDRA KIHELKOND : PÄRNU, EESTI,10MAR10- al/FOTO ANTS LIIGUS PÄRNU POSTIMEES

FOTO: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Terve vald oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud. Need «Tuljaku» laulusõnad meenutavad kahte eestlaste põlist haldusüksuse terminit, vald ja kihelkond.

Sõnadena on neil huvitavad seosed, mille peale ei pruugi kohe tulla. Ühelt poolt on seotud «vald» ja «valitsema» ning selle tüve oleme laenanud germaanlastelt, kus ta on tähendanud võimu, väge ja ka vägivalda.

Teiselt poolt on seotud «kihelkond» ja «kihl», viimane on tähendanud panti ja pantlepet; uuemal ajal on laienenud abieluvaldkonda, sest kihlumine on ju lubadus abiellu astuda, otsekui eellepe. «Kihelkonna» lõpposa on «kond», mis eesti keeles on igasugu kogumeid ja rühmi märkiv järelliide (inimkond, õpetajaskond, ametkond, erakond jne). Soome keeles on kunta eraldi sõna, mis vastab põhiliselt meie vallale.

Nõnda saame veidi meelevaldselt üldistada, et kui vald on rajatud võimule ja ehk isegi vägivallale, siis kihelkond on rajatud leppele; üks on taustalt sõjakas, teine rahumeelne. Eestlaste muinaskihelkonda on tõlgendatud kui lepete kogumit, mille alusel mingi piirkonna inimesed hoidsid ühte. Veel suurem ühtehoidmise viis oli maakond ehk maade (st kihelkondade?) kogum.

Kihelkonda märkiv sõna on üks varasemaid, mis eestlaste kohta kroonikais leida: kiligunda, Taani hindamisraamatus kylægund, mis veidi meenutab külakonda, ent tõenäolisemalt on siiski märkinud kihelkonda. Uued maavalitsejad võtsid arvatavasti üle muinaskihelkondade jaotuse ja rajasid sellele uue, kirikliku haldusstruktuuri, mistõttu eesti keeles hakati ka uusi üksusi nimetama kihelkondadeks, nõnda tekkis kihelkonnale kirikukihelkonna tähendus. Leppega polnud siin enam pistmist. Soome keeles muide tähendab kihlakunta kohturingkonda ning läänist väiksemat ja vallast suuremat kohahalduspiirkonda.

Eesti kirikukihelkonnad said alguses nime oma keskse küla järgi, ent hiljemalt keskajast peale on neid nimetatud ka kiriku nimipühaku järgi, mis aegamööda arenesid ka kohanimedeks. Nüüdisajal ehk ei tajutagi seda, et Anna, Jaani, Kadrina, Simuna jt nimed on tulnud kanoonilisest nimistust. Mõne puhul jääb see seos tõestamatuks, nt Juuru pärinemine Georgiuse ehk Jüri nimest ja Märjamaa seostamine Maarjaga.

Kirikukihelkonnad on läbi aegade olnud ka ühed püsivamad üksused, mistõttu etnograafia, folkloristika, keeleteadus jt on just selle võtnud Eesti maa-alalise liigendamise aluseks. Siinkohal tasub tähele panna, et see on kokkuleppeline ja viimati on täpsustatud, et aluseks on võetud 1918. a seis. Kirikukihelkonnad on ka tänapäeval olemasolev nähtus, aga nad ei lange enam tingimata kokku rahvateadustes kasutatuga.