Iraani revolutsiooniise kaardiväe raketikatsetused.

FOTO: SCANPIX

Iraani ei ole võimalik sundida taas alustama tuumaläbirääkimisi jõupositsioonilt, kirjutab Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Kalev Stoicescu.

President Donald Trump lubas presidendivalimiste kampaania käigus (2016), et USA astub välja mitmest olulisest rahvusvahelisest leppest, mille sõlmis Barack Obama administratsioon.

Iraaniga 2015. aastal sõlmitud «5+1 kokkulepe» oli algusest peale vabariiklastele vastukarva, mistõttu toonane president Obama ja välisminister John Kerry eelistasid poliitilist lepet juriidiliselt siduva lepingu asemel, mille ratifitseerimine USA Kongressis oleks olnud liiga riskantne.

Seega, Iraani tuumalepe kujunes Valge Maja kontekstis – Kongressist mööda minnes – küllalt kergesti sõlmitavaks ja jõustavaks, kuid paraku Trumpi poolt ka sama lihtsalt tühistatavaks. Obama välispoliitilise pärandi nullimine on nüüd praktiliselt jõudmas lõppfaasi.

President Trump püüab veelgi kindlustada vabariiklaste toetust Kongressis. Ta viib järjest ellu varasemaid otsuseid – näiteks kolida USA saatkond Jeruusalemma – ning antud lubadusi – näiteks Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahule antud tõotust, et Iraan ei saa mitte kunagi omada tuumarelva, mis oleks otsene surmaoht juudiriigile.

Trump panustab Lähis-Idas ilmselgelt palju enam Iisraelile ja Saudi Araabiale, kes on häiritud Iraani sõjalisest tegevusest nende naabruses. Süürias on juba toimunud mitu Iisraeli ja Iraani osalusega intsidenti ning Jeemenis käib lausa käsilassõda Iraani ja Saudi Araabia vahel.

Mässuliste käes olev Jeemeni pealinn Sanaa ja selle elanikud on saanud kõige rohkem kannatada riigis möllava sõja tõttu.

FOTO: SCANPIX

President Trumpi äsjane otsus lõpetada Iraani sanktsioonidest vabastamine, mis on sisuliselt USA ühepoolne 5+1 kokkuleppest taganemine, ei tähenda veel leppe surma, sest ülejäänud osapooled – Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Hiina, Venemaa ja Iraan – on praeguse seisuga lubanud seda jätkuvalt täita.

Küsimus on selles, kas USA kehtestab Iraanile taas sanktsioonid nii, et need puudutavad ka kolmandate osapoolte – sealhulgas Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa – ärisidemeid Iraaniga. See on väga tõenäoline.

Sellisel juhul on USA Euroopa-liitlased sundvaliku ees, sest nad peavad faktiliselt ühinema Trumpi kehtestatava sanktsioonide režiimiga, et mitte kaotada palju enam majandussuhetes Ameerikaga. Siis taganeb aga ka Iraan kokkuleppest.

Parem ilma kui edasi «halva» kokkuleppega?

President Trump on kritiseerinud teravalt Iraani tuumadesarmeerimise kokkulepet, et see on puudulik ega garanteeri Teherani tegelikku ja jäädavat loobumist ambitsioonist tulevikus tuumarelvi luua.

5+1-lepe on muidugi kompromiss, väga erinevate huvidega osapoolte vahel raskelt saavutatud diil. Seda tunnistasid ka Prantsusmaa president Emmanuel Macron ja Saksamaa liidukantsler Angela Merkel oma hiljutiste visiitide ajal Washingtonis.

Samas, nad ei toetanud Trumpi ideed kokkulepe tühistada ning alustada taas valgelt lehelt, asudes Iraani suhtes jõupositsioonile.

Macron ja Merkel, samuti Suurbritannia peaminister Theresa May eelistavad selgelt edasiminekut olemasoleva kokkuleppe baasil, jõuga ähvardamise asemel diplomaatilisi läbirääkimisi.

Saksa kantsler Angela Merkel, Briti peaminister Theresa May ja Prantsuse president Emmanuel Macron.

FOTO: SCANPIX

Teisalt, mis on samavõrd oluline aspekt, Trump – kellele Iisrael pakkus viimasel hetkel tuhandeid lehekülgi väidetavat tõendusmaterjali – arvab, et Iraan ei ole 5+1-kokkulepet täitnud, kuigi Euroopa-liitlased on vastupidisel arvamusel.

Paljud välispoliitika vaatlejad kahtlevad, kas president Trumpil on olemas edule suunatud strateegia pärast Iraani tuumaleppest lahti ütlemist.

Suureneb olukorra pingestumise oht

2000. aastate alguses puhkes tõsine üleatlandiline poliitiline kriis seoses Iraagiga. Toona asus Suurbritannia teises paadis kui nüüd Iraani puhul.

Ka ilma Iraanita valitsevad pinged USA ja Euroopa Liidu vahel, mis puudutavad kaubandustariife. Iraanile taas kehtestatavad sanktsioonid võivad suurendada erimeelsusi kahel pool Põhja-Atlandit, kuigi on pea võimatu ennustada, kas kordub kunagine Iraagiga seotud poliitilise vastasseisu stsenaarium.

Lisaks, kui Iraan peaks samuti tuumaleppest täielikult lahti ütlema ning jätkama oma tuumaprogrammi, kasvab Lähis-Idas märgatavalt võidurelvastumise ägenemise ja sõja puhkemise oht.

Iisraellased vaatavad kohvikus televiisorist president Donald Trumpi avaldust, millega Ameerika riigipea tegi teatavaks Ühendriikide taganemise Iraani tuumaleppest.

FOTO: SCANPIX

Saudi Araabia ei pruugi nõustuda – vaatamata USA survele – jääma pikemas perspektiivis tuumavabaks riigiks, pakkumata Iraanile strateegilist tasakaalu (nagu valitseb näiteks India ja Pakistani vahel). Käsilassõda Jeemenis võib olla kõigest taktikaline eelmäng.

Korea näitaja

Lähinädalatel peaks toimuma USA ja Põhja-Korea tippkohtumine. Teema on laias laastus sama – tuumadesarmeerimine ja sanktsioonide lõpetamine.

President Trump soovib kindlasti näidata, eriti Iraanile, et ta on valmis kohtuma, rääkima ja kokkuleppeid sõlmima, kuid uuelt lehelt ja mitte varem ette seatud tingimustel.

Selle tippkohtumise tulemused, hoolimata Põhja-Korea ja Iraani olulistest erisustest, võivad anda lootust (või mitte) Washingtoni ja Teherani võimalustele töötada välja uus ja laiem kokkulepe.

Trump ja Netanyahu rõhutavad tihti Iraani usaldamise (või pigem mitte usaldamise) küsimust, kuid Teherani usk läänega – eriti USAga – sõlmitavatesse kokkulepetesse pole vähem oluline, kui soovitakse leppe igakülgse täitmise kindlust.

Ma ei usu, et on võimalik sundida Iraani taas alustama tuumaläbirääkimisi, eriti silmas pidades laiemaid poliitilisi eesmärke (sh Süürias), üksnes jõupositsioonil ning mitte pakkudes Teheranile piisavalt magusaid poliitilisi ja majanduslikke präänikuid. Iraan on teise kaliibriga riik kui Põhja-Korea. Esialgne tõehetk saabub pärast Trumpi otsust Iraani sanktsioonide kohta ning pärast USA ja Põhja-Korea tippkohtumist.