Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/01/28/11747385t1h69f5.jpg)
/nginx/o/2018/05/03/7822144t1h46f1.jpg)
Konkreetseid ideid, mida valijatele müüa, Eesti 200-l ei ole. Kuid algatuse selline taust võiks olla apelleeriv just inimesele, kes on tüdinenud poliitikutest, kes millegi muuga pole elus tegelenud, kirjutab politoloog Martin Mölder.
Eelmisel nädalal avaldatud Eesti 200 manifest oli samm lähemale ühe uue erakonna loomisele 2019. aasta valimisteks. Sellele järgnenud ja senini kestva avaliku mõttevahetuse taustal ei ole niivõrd vaja peatuda sellel, kas tegemist oli hästi või halvasti tehtud sammuga õiges või vales suunas. Juba välja käidud seisukohtade hulgast saab igaüks valida enda lemmiku. Pigem oleks huvitav vaadata, kas ja kuidas oleks Eesti poliitilisel maastikul ruumi uuele erakonnale ning mõelda uuest erakonnast nii poliitilise nõudluse ehk valijate ja nende eelistuste kui ka pakkumise ehk olemasolevate erakondade ja nende pakutavate poliitikate või poliitikute kontekstis.
Kui Eesti valijate käest küsida «Kas Teie arvates oleks praegu Eestis vajalik täiesti uue erakonna loomine?», siis umbes 30 protsenti valijatest vastaks sellele «jah» või «pigem jah» (MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi tellitud ja AS Turu-uuringute läbi viidud küsitlus 2018. aasta alguses). Seega teatud üleüldine nõudlus uue erakonna loomiseks valijate hulgas nagu oleks. Kuid kes on need inimesed, kes nii arvavad, ja kuidas nad silma paistavad?
Inimene, kes mõtleb, et uut erakonda on vaja, ei ole ilmtingimata see, kes selle poolt hääletaks. Olemasolevate erakondade toetajate hulgas (need, kes ütlesid, et homme nad hääletaksid mõne erakonna poolt) on sellised uue erakonna pooldajad üleesindatud roheliste ja Vabaerakonna valijate hulgas ning alaesindatud IRLi, Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide valijate hulgas. Samuti on selliseid inimesi rohkem nende hulgas, kes ütlevad, et nad hääletaksid pigem üksikkandidaadi poolt või nad ei hääletaks mitte ühegi erakonna poolt.
Kuidas aga paistavad sellised valijad silma oma poliitiliste vaadete või muude omaduste poolest? Mis puudutab üldiseid ideoloogilisi silte nagu «parem- ja vasakpoolsed» või «liberaalid» ja «konservatiivid», siis ei eristu uue erakonna loomise pooldajad ülejäänud valijatest. Samuti ei eristu nad peaaegu üheski teises eespool mainitud küsitluses sisaldunud konkreetses majandust või väärtushinnanguid puudutavas küsimuses. Teistest valijatest natuke soosivamad ollakse üksnes nii samast kui erinevast kultuuriruumist pärineva sisserände suhtes.
Milles sellised valijad aga väga selgelt silma paistavad, on suhestumine poliitilise süsteemi ja poliitiliste institutsioonidega. Palju enam kui ülejäänud valijad arvavad nad, et poliitilises süsteemis on vaja midagi muuta. Ning nad usaldavad vähem riigikogu, valitsust, erakondi ja meediat. Samuti on nad keskeltläbi natuke negatiivsemalt meelestatud demokraatia suhtes, nad on vähem rahul demokraatia toimimisega Eestis ja on teistest natuke negatiivsemad elu suhtes Eestis tervikuna. Ühesõnaga, tegemist on mõnevõrra enam poliitikast võõrandunud või poliitiliselt rahulolematute inimestega. Samas ei saaks aga öelda, et neil oleks teistest valijatest madalam poliitiline huvi või poliitilised teadmised. Nende seas on üleesindatud mehed ja nad on mõnevõrra nooremad valijad, kuid samas ei eristu nad emakeele, hariduse või sissetuleku poolest.
Tegemist on seega üpriski keskmise valijaga, kes teiste erakondade valijatest väga teravalt ei eristu, kuid kes on poliitika ja poliitika tegemise suhtes skeptilisem. Ilmselt läheks sellisele valijale enam korda muutus poliitikategemise viisides kui mõni konkreetne seisukoht või poliitika. Ning see on Eesti 200 liikumise ehk ka üks suuremaid ressursse.
Välja arvatud EKRE, kes vist näeb Eesti 200 liikumises liberaalide vandenõu, olid kõik teised erakonnad ükskõik siis mis põhjusel alguses veel heatahtlikult meelestatud. Alates Kaja Kallasest, kes kutsus neid enda rüppe, kuni Vabaerakonnani, kes väljendas soovi koostööks. Nagu Rein Taagepera sellele tähelepanu juhtis – Eesti 200 välja käidud üldistele eesmärkidele kirjutaksid alla kõik erakonnad. Ja ilmselt ka paljud valijad. Kuid mis neid siis eristab? Mis on see ressurss?
TTÜ õiguse instituudi dotsent Holger Mölder kirjeldas Eesti 200 algatuse taga olevaid inimesi kui «käputäit intelligente». Võiks eeldada, et selline omadus või kuvand ei tööta «rahvapoliitika» ajastul, kus igaühele meeldib apelleerida rahva tahte esindamisele. Sama nurga alt tabas uue liikumise võimaliku eelise ära aga Mirko Ojakivi eelmise nädala Vikerraadio saates «Rahva teenrid», juhtides tähelepanu sellele, et tegemist on erinevalt paljudest poliitikutest inimestega, kellel on olemas nii-öelda esimene elukutse. Kes ei ole ainult poliitikud. Kes oskavad elus teha ka midagi muud kui poliitikat ja kes on olnud selles, mida nad teevad, vägagi edukad.
Konkreetseid ideid, mida valijatele müüa, liikumisel veel ei ole. Kuid algatuse selline taust võiks olla apelleeriv just inimesele, kes on tüdinenud professionaalsetest poliitikutest, kes eriti millegi muuga pole elus tegelenud. Tulles tagasi selle juurde, mida me valijate hoiakutest teame – eespool mainitud küsitlusest tuli välja ka see, et ligi 80 protsenti valijatest arvab, et on hea, kui valitsusse kuuluvad parteipoliitikast sõltumatud eksperdid. Praktiliselt kõik valijad, mitte ainult need, kes tahavad uue erakonna loomist, on ilmselgelt positiivselt meelestatud selle suhtes, et poliitikas osaleksid eksperdid. Ehk siis just need inimesed, kellel on olemas esimene elukutse ja kes on väga head selles, mida nad teevad.
Lubada inimestele raha, tasuta asju või ebarealistlikke unistusi võib olla teatud tingimustel kõige lihtsam häälte kogumise või hoidmise strateegia, kuid lõpuks on selline valijatega suhestumine ehk just see, mis viib rahulolematuse või võõrandumiseni. Tekibki tunne, et millegi olulisega ei tegeleta, vaid lakkamatult soojendatakse oma kohta ja peenhäälestatakse. Ja me jõuamegi punkti, kus on soov näha pildil kedagi teist. Eelmised valimised näitasid, et rahulolematuse poliitika on kerge süttima ja võib ka kaua põleda. Seda me ei ole aga veel näinud, kas see kuhugi ka edasi viib. Eesti 200 algatusel on hea võimalus seda millegi positiivse kaudu näidata.
Kui Eesti 200 hoogu võtab, siis jääb vaid loota, et ta teeb seda edukalt. Mitte üksnes selle pärast, et nende taotletud nihestus Eesti poliitika tegemises oleks hea. Ilmselgelt oleks hea, kui rohkem mõeldaks 25 aasta perspektiivis ja mitte ainult sellest, kuidas järgmistel valimistel kõige lihtsamalt valijat moosida. Vaid ka selle pärast, et üha tihenev konkurents valimiskünnise ümber võib lõpuks kasuks tulla hoopis valimiste võitjatele ja nihutada poliitilist tasakaalu seisundisse, millega palju vähemad rahul oleksid.
Mida rohkem läheb hääli kaduma valimiskünnise alla jäävate erakondade ja kandidaatide peale, seda rohkem võidavad valimiste võitjad. Suur võit muutuks veelgi suuremaks. Killustumine ja ebaõnnestumine allpool otsas tähendaks seda, et võim üleval läheks veel enam kaldu ning oleks veel vähem motivatsiooni midagi tõesti suurelt ja teistmoodi teha.