Uue poliitilise liikumise Eesti 200 eestvedajad Kristina Kallas ja Priit Alamäe Postimehe stuudios. FOTO: Erik Prozes

Konkreetseid ideid, mida valijatele müüa, Eesti 200-l ei ole. Kuid algatuse selline taust võiks olla apelleeriv just inimesele, kes on tüdinenud poliitikutest, kes millegi muuga pole elus tegelenud, kirjutab politoloog Martin Mölder.

Tellijale Tellijale
  • Inimene, kes mõtleb, et uut erakonda on vaja, ei ole ilmtingimata see, kes selle poolt hääletaks. Olemasolevate erakondade toetajate hulgas (need, kes ütlesid, et homme nad hääletaksid mõne erakonna poolt) on sellised uue erakonna pooldajad üleesindatud roheliste ja Vabaerakonna valijate hulgas ning alaesindatud IRLi, Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide valijate hulgas.
  • Välja arvatud EKRE, kes vist näeb Eesti 200 liikumises liberaalide vandenõu, olid kõik teised erakonnad ükskõik siis mis põhjusel alguses veel heatahtlikult meelestatud.
  • Lubada inimestele raha ja tasuta asju võib olla teatud tingimustel kõige lihtsam häälte kogumise või hoidmise strateegia, kuid lõpuks on selline valijatega suhestumine ehk just see, mis viib võõrandumiseni.