Andres Adamson: ajalootõest ja eesti rahvast

Andres Adamson Foto: Liis Treimann

Tänapäeva eestlane erineb kasutatavalt keelelt, kultuurilt, väljanägemiselt ja eluviisidelt ärkamisaegsest eestlasest rohke veresegamise tõttu viimase sajandi vältel võib-olla rohkemgi kui too ristiusustamisaegsest, kirjutab ajaloolane Andres Adamson.

• Kuidagi on nii läinud, et hulk muidu tõsiseid ajaloolasi (ja ka mitteajaloolasi) ei saa kuidagi üle ühest ammusest lastehaigusest või moeröögatusest – ettekujutusest, et rahvused mõeldi välja, «konstrueeriti sotsiaalselt», uusajal, õigemini alles selle lõpus, 18. sajandi teisel – 19. sajandi esimesel poolel.
• Näiteks Hiinas on isegi suurrahvuslik natsionalism üle kahe tuhande aasta vana. Minge ja öelge hiinlastele, jaapanlastele, korealastele, araablastele, prantslastele, inglastele, kreeklastele, armeenlastele, venelastele, poolakatele või juutidele, et nad konstrueeriti, mõeldi välja alles maksimaalselt paarisaja aasta eest. Ärgu parem kujutagu ette!
• Kõik rahvad, nagu kõik eluskooslused, on samas pidevas muutumises, kõik nad sünnivad (tekivad, kujunevad), arenevad, vananevad (taandarenevad) ja lõpuks surevad kunagi.