Elina Nechayeva

FOTO: Vyacheslav Prokofyev / Vyacheslav Prokofyev/TASS

Just nõnda, pärast lühikest pausi ja ainult kahe sõnaga, hindas Poola riigitelevisiooni kommentaator, kui kuulis, et Eesti tänu Elina Nechayeva «La Forza» esitusele tänavuse Eurovisiooni lauluvõistluse esimese poolfinaali edukalt läbis.

Vahelduseks on ju põnev huvituda, mida meist mujal arvatakse. Eestlast on teiste arvamus alati huvitanud.

Pärast Eesti artistide, laululoojate ja produtsentide paar aastat kestnud vindumist Eurovisiooni lauluvõistluse üldjärjestuse täiesti viimaste hulgas, on lõpuks ometi luuserite seltskonnast taas välja murtud. Sest vahepeal kiskus asi juba lausa imelikuks – Eurovisiooni rahvuslik eelvoor «Eesti laul» muudkui kasvas, jõudes grandioossete show´deni Saku suurhallis, ent mida polnud, oli mittepiinlik tulemus pealt neljakümne riigi hulgas.

Ilmselt oli enamasti küsimus lavalise teletoodangu üleprodutseerimises ja ka fantaasiavaesuses, seetõttu oli alati kurb vaadata ajakirjanike ette lükatud artiste, kes pidid halva mängu juures head nägu tegema ning ajama mulli, et tulemus neid ei huvitagi ja tegelikult on kõik ülimalt hästi. Meenutagem, et ansambli Ruffus karismaatiline solist Vaiko Eplik sai 2003. aastal Sämmi Grillis Eesti viimaste sekka viimise eest suisa pasunasse.

Tuleb tunnistada, et Eesti esines tänavu väga edukalt. Nii võib juba väita, sest üle 200 miljoni vaatajaga telesaate finaali jõudmine ongi iga riigi esinduse eesmärk. Ja on vääriline lõpetus kümnendat aastat meie delegatsiooni juhtivale Mart Normetile, kes hoolimata vahel üsna vasturääkivatest «Eesti laulu» eesmärke puudutavatest seisukohtadest lõpuks vist ikkagi on adunud, et Eurovisiooni Eesti eelvoor ei saa olla pelgalt altrernatiivmuusika ja lõputute eksperimenteerimiste kasvulavaks. On ütlemata tore, et «Eesti laulu» emaks tituleeritud Heidy Purga leidis endale juba aastate eest uusi väljakutseid.

Kuna viimastel aastatel oli Eestit Euroopa laulude meistrivõistlusel saatnud totaalne ebaedu, on «Eesti laulu» tiim korraldanud lausa nn laulukirjutamise laagreid või mõttekodasid, kuhu on kutsutud välismaaltki värsket verd ning muudetud on põhikirja, nii et enam ei peagi kõik lauluautorid Eesti kodakondsed olema. Piisab, kui autorite nimistus figureerib kas või üks Eesti nimi. Nii on ju «Eesti laulu» nimigi õigustatud.

Mööngem siiski, et see on siiski vaksa võrra parem, kui saata Eestit esindama eestlaste kirjutatud lauluga, aga Eesti lippu vingus ninaga lehvitavaid rootslasi, nagu juhtus «Eesti laulu» eelkäija «Eurolaulu» peaaegu viimastel päevadel.

Seda suurem heameel on tõdeda, et «La Forza» autorid ei kasvanud välja laululaagrist, vaid on juba aastaid koos tegutsenud tandem, suurepärase muusikaharidusega Timo Vendt ja Mihkel Mattisen, kelle viimane Eurovisioonil osalemine 2013. aastal Malmös lauluga «Et uus saaks alguse» päädis samuti finaali pääsemisega. Nad teavad täpselt, mida teevad.

Klassika võitis. Need kaks sõna selgitavad tegelikult kõik. Isegi kui klassika vägagi nüüdisaegselt kõlab ja tegelikult päris uus on.