/nginx/o/2015/11/12/4694047t1ha659.png)
/nginx/o/2018/05/10/7835968t1h4a94.jpg)
Kodanikupalga ümber vahu keerutamise asemel peaks arutama, kuidas päriselt kavatsetakse toime tulla sellega, et rahvastik vananeb ning võlakoorma kasvatamise võime on paljuski ammendunud, kirjutab arvamusportaali kolumnist Peeter Koppel.
Peeter Koppel: kodanikupalga koht on muinasjuturaamatus (125)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänapäeva otsustajate ja valitsejate narratiivi peamiseks komponendiks on kujunenud sisuliselt vaid ja ainult see, mida riik oma elanikele anda saab.
Kui vaadelda proportsiooni selle vahel, kui palju kasutatakse sõnu «tasuta» või «toetus» versus kui palju räägitakse sellest, kust raha päriselt tuleb, siis on pilt kurb.
Ka need jõud või mõtlejad, kes võiks teada, et enne ümberjagamist tuleb raha ka teenida, näivad vooluga rahulikult kaasa minevat.
Kui mõtted keerlevad peamiselt ümberjagamise ümber, siis ei ole liiast väita, et mõttetegevust sisuliselt ei toimu.
Paremal juhul toimub ainult seniste mõtete kaunimasse pakkepaberisse panemine.
Üheks selliseks uues pakendis vanaks mõtteks on kodanikupalk, mis ei kujuta endast muud, kui katset jätkata heaoluühiskonnaga kontekstis, kus (arenenud maailma) võlakoorem ja demograafilised projektsioonid selle kahtlemata toreda nähtuse säilimise vähemalt praegusel kujul sisuliselt välistavad.
Raha ei ole. Päriselt
Kodanikupalgas nähakse esiteks lihtsustust heaoluühiskonna liiga keeruliseks kujunenud toetus- ja abimehhanismidele.
«Ühe mütsiga löömine» ja seniste mehhanismide hülgamine peaks vähendama administreerimiskulusid ning tegema ühiskonna tervikuna lihtsamaks (ja õnnelikumaks).
Probleem on siinkohal selles, et isegi kui toimub laiem ühtlustamine ja lihtsustamine, eeldab kodanikupalk siiski heaoluühiskonda/hoolekanderiiki kui ülimat ideaali.
See ideaal on paraku pehmelt öeldes kulukas ning hoolekanderiigi kõrvad paistavad päris kenasti välja ka arenenud maailma hetke hiiglasliku võlakoorma tagant.
:format(webp)/nginx/o/2018/05/10/7835954t1h53b1.jpg)
Arvestades seda, kuhu arenenud maailm hoolekanderiigi ideaali tagaajamisega on jõudnud, kerkib taas küsimus, kuidas kodanikupalka finantseerida kavatsetakse?
Kui peatüki alguses tundub, et tegu on hoolekanderiigi kui millegi kuluka kärpimisega, siis reaalsus on pigem vastupidine.
Lisaks – isegi, kui me eeldame, et suudame kodanikupalka praeguses kontekstis mingil moel rakendada, peame nentima, et kui kõik saavad võrdselt, jääb ühiskonna nõrgemale osale (senisest) vähem.
Appi, automatiseeritakse!
Kodanikupalga apologeedid juhivad tähelepanu ka sellele, et juba lähemas tulevikus tulevad robotid ja võtavad töökohad ära (vähemalt 2/3!) ning seega peab inimestele elus püsimiseks maksma hakkama.
Kui hakata vaatlema seda, mis on praegu struktuurse tööpuuduse allikas, oleme sunnitud pilgu pöörama hoopis mujale kui robotitele.
Kõrge ja kasvava automatiseerituse astmega arenenud tööstusriikides on enamasti hoopis tööjõupuudus, sest heaoluühiskonna mugavus laiemalt on tootnud hulga sellist tööjõudu, mille kohati vägagi küsitava väärtusega oskusi tööturul lihtsalt ei vajata.
Euroopa Liidus, kus on muide tööjõu vaba liikumine, on mõnes riigis kümnetesse protsentidesse ulatuv noorte tööpuudus tingitud sellest, et haridustee valikul pole arvestatud tööturu nõudmistega.
:format(webp)/nginx/o/2018/05/10/7835962t1h0725.jpg)
Piltlikult öeldes on tegemist sarnase olukorraga nagu meil, kus avaliku halduse spetsialiste on palju, kuid katsu sa leida kedagi, kes teab mis pidi kruvikeerajat käes hoitakse.
Samuti on väga kummalised hüüatused, et kodanikupalgaks (või milleks iganes) ressursi saamine eeldab seda, et roboteid tuleks maksustama hakata.
Huvitav, kas selliste väga intellektuaalsena näivate loosungite esindajad pole kuulnud midagi ettevõtte tulumaksust? Või dividendide maksustamisest? Või sellest, et kohati on need maksustamispõhimõtted ja -määrad juba sellised, et mõnes kohas saame rääkida ettevõtlikkuse karistamisest.
See asjaolu aga on keskkonnas, kus ettevõtlus on see, mis loob maksustatava väärtuse, juba kuidagi tobedavõitu.
Oluline on motivatsioon
Veel üks asi, millest tundub, et kodanikupalga mõistes aru ei saada, on see, et majandus toimib eri motivatsiooniimpulsside kaudu.
Nii julm, kui see ka ei tundu, on motiiv ellujäämise ja seejärel juba elukvaliteedi parandamise nimel töötada ühiskonda edasiviiv jõud.
Olukord, kus mitte midagi tegemine tasub paremini ära kui isegi millegi veidi tegemine, on hea retsept ühiskonna mandumiseks. Töö tegemisel on nimelt lisaks palgale ka muud aspektid.
Töö annab sageli elule teatud tähenduse, sotsiaalse staatuse, oskused, enesearengu ja sõbrad. Töö on eneseteostus, loovus ja selgelt defineeritud vastutus. Tehtud töö ja selle eest saadud töötasu seos on erakordselt oluline ning annab paljude jaoks võimaluse tunnetada end väärtusliku ühiskonna osana. Tehtud töö ja saadud töötasu vahelise seose kaotamine tundub eeltoodut arvestades juba vaat et õelana. Isegi hoolekanderiigi esirinnas rühkinud soomlased on pidanud hakkama seda tasapisi tunnistama.
Muinasjuttude vestmine lükkab vajalikku arutelu edasi
Kodanikupalga ümber vahu keerutamine annab otsustajatele võimaluse rääkida juttu, mis kõigile enam-vähem meeldima peaks. Seda paraku samal ajal, kui peaks arutama, kuidas päriselt kavatsetakse toime tulla sellega, et rahvastik vananeb ning võlakoorma kasvatamise võime on paljuski ammendunud?
:format(webp)/nginx/o/2018/05/10/7835964t1h0450.jpg)
Samuti annab kodanikupalga üle arutamine võimaluse edasi lükata otsuseid, mis lükkaks «rikkuse loomise masina» uuesti käima, et üllatavalt kiiresti saabuvas tulevikus oleks piisavalt maksutulu selleks, et tsivilisatsiooni traagelniidid hirmuäratava kiirusega katkema ei hakkaks. Seega, kuna kodanikupalgaks pole ressurssi, on tegu muinasjutuga.
Katsed muinasjutte reaalsusega segama hakata ei pruugi aga just hästi lõppeda – seda tõestab ilmekalt ühe jõuluvana meenutava hiljuti 200. sünniaastapäeva tähistanud härra pärand.
Peeter Koppel on SEB panga privaatpanganduse strateeg. Ta on töötanud mitmel finantsturgudega seotud ametikohal, muu hulgas kaubelnud valuutade ja aktsiatega. Koppel õpetab ka Estonian Business Schooli executive MBA programmis.