FOTO: KONRAD K./SIPA / KONRAD K./SIPA

Paljudele tundub Arktika asuvat kuskil mõõtmatult kaugel ja lood sellest, mis seal toimub, ei puuduta nende arvates kuidagi nende elu. Eks ole ka raske omaks võtta, et planeet soojeneb, kui parajasti kühveldad viimase lumetormi hangi, kirjutab veebiväljaandes The Conversation Colorado ülikooli geograafiaprofessor ning riikliku lume- ja jääandmete keskuse direktor Mark Serreze. 

Teadlased on juba ammu teadnud, et kui maakera hakkab kliimamuutuse tõttu soojenema, siis avaldub selle mõju kõige enam Arktikas. Sel on mitmeid põhjusi, millest olulisim on kliima tagasiside. Kui soojeneb Arktika, sulavad lumi ja jää ning maapind neelab rohkem päikeseenergiat, mitte ei peegelda seda tagasi kosmosse. See muudab pinna veel soojemaks, mis põhjustab veel enam sulamist ja nii aina edasi.

See ootuspärane eeldus on saanud tegelikkuseks, mida ma kirjeldan oma uues raamatus «Brave New Arctic» («Hea uus Arktika»). Soojenemise mõju on selgelt näha jäämütside ja liustike sulamises ning Alaska teede murenemises, kui nende alt sulab ära igikelts.

Ent paljudele tundub Arktika asuvat kuskil mõõtmatult kaugel ja lood sellest, mis seal toimub, ei puuduta nende arvates kuidagi nende elu. Eks ole ka raske omaks võtta, et planeet soojeneb, kui parajasti kühveldad viimase lumetormi hangi.

Kuna ma olen üle 35 aasta uurinud lund, jääd ja külmi kohti, on inimesed sageli üllatunud, kui ütlen, et olin kunagi üsna skeptiline arvamuse suhtes, nagu etendaks inimtegevus kliimamuutuses mingit rolli. Raamatus tutvustan oma karjääri kliimateadlasena ning nii enda kui ka nende teadlaste vaadete arenemist, kellega ma olen koos töötanud.

Kui ma alustasin tööd Arktikas, pidasid teadlased seda piirkonnaks, mille determinandiks on lumi ja jää ning mille kliima on küll mõnevõrra kõikuv, aga siiski üldiselt konstantne. 1990. aastatel taipasime, et see muutub, aga põhjuste selgitamine võttis aastaid. Praegu püüavad teadlased selgusele jõuda, mida Arktika muutumine toob kaasa ülejäänud planeedile ja kas meil on üldse kunagi veel lootust näha kunagist Arktikat.

Arktika merejää ei ole viimastel aastatel mitte ainult pinna poolest kahanenud, vaid see on ka muutunud nooremaks ja õhemaks.

Tõendite kuhjumine

Tõendeid, et Arktika soojeneb kiiresti, on muidugi palju rohkem kui ainult kahanev jääkate ja murenevad teed. Nende hulka kuuluvad näiteks Gröönimaa jääkilbi sulamine, Arktika suvise liikuva merejää pindala ulatuslik kahanemine, igikeltsa soojenemine ja sulamine, põõsaste vohamine tundras, kus varem andsid tooni puhmas- ja rohttaimed, samblad ja samblikud, globaalsega võrreldes kaks korda suurem temperatuuri tõus. Sellele üüratule soojenemisele on antud isegi oma nimi: arktiline võimendumine (inglise keeli Arctic amplification).

Arktika hakkas tähelepanu tõmbama 1990. aastate algul. Esimesed märgid muutustest olid ookeani põgus soojenemine ja merejää silmaga nähtav taandumine. Kümnendi lõpuks oli täiesti selge, et toimub midagi suurt. Kuid mulle paistis see siis kliima loomuliku kõikumisena. Minu arvates võis nii soojenemist kui ka merejää kadumist suurel määral seletada tuulesuundade muutumisega. Ei tundunud olevat vajalik võtta selgitamiseks kasutusele kasvuhoonegaaside taseme tõusu tonti.

Millalgi 2003. aasta paiku mõistsin, et tõendeid inimese põhjustatud soojenemise kohta on nii tohutult palju, et neid ei ole võimalik eirata, ning asusin ka avalikkust hoiatama selle eest, mida Arktika meile kõigile tõotab.

2001. aastal võtsin koos paljude Arktika uurimise eri valdkondade juhtivate teadlastega osa kõikehõlmavast analüüsist, mis võttis ette kõik tõendid muutuste kohta, millega me olime kokku puutunud, ja püüdis neid tõlgendada. Me jõudsime järeldusele, et kuigi osa muutusi, näiteks merejää taandumine, sobivad kokku sellega, mida ennustasid kliimamudelid, ei klappinud sellega sugugi kõik.

Kui täpne olla, siis me tegelikult ei esitanud toona küsimust, kas kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni tõusu mõju peaks ilmnema kõigepealt Arktikas – nagu me küll eeldasime. Seda seisukohta toetasid tõsised teaduslikud argumendid. Küsimus oli selles, kas seda mõju saab juba täheldada. Viimaks sai ja siis juba väga võimsalt. Millalgi 2003. aasta paiku mõistsin, et tõendeid inimese põhjustatud soojenemise kohta on nii tohutult palju, et neid ei ole võimalik eirata, ning asusin ka avalikkust hoiatama selle eest, mida Arktika meile kõigile tõotab.

FOTO: CARLO ALLEGRI / REUTERS

Oma silm on kuningas

Kliimamuutus jõudis mulle lõplikult pärale siis, kui avastasin, et kaks väikest jäämütsi Kanada Arktikas, mida olin 1982.-1983. aastal noore tudengina uurinud, on sisuliselt kadunud.

Bruce Raup, minu kolleeg riiklikus lume- ja jääandmete keskuses, on suure lahutusvõimega satelliidiandmeid kasutades üritanud kaardistada kõiki maailma liustikke ja jäämütse. See on lakkamatult teisenev eesmärk, sest enamik neist sulab ja kahaneb – mis omakorda aitab kaasa merevee taseme tõusule.

Praegu paistab üha usutavam, et kõik, mis toimub Arktikas, kajab peagi vastu kogu maakeral. 

2016. aastal sammusin kord Bruce’i kabinetist mööda ja nägin teda monitori taga kükitamas. Siis palusingi tal neid kaht jäämütsi üle kontrollida. 1980. aastate algul, kui ma neid uurisin, oli suurim ehk nii kahe ja poole kilomeetri laiune. Kaks suve kestnud välitöödel õppisin mõlemast vaat et iga ruutsentimeetrit tundma.

Kui Bruce need üles leidis ja pilti suurendas, olime mõlemad löödud: need olid kahanenud pelgalt jalgpalliväljaku suuruseks. Tänaseks on nad isegi veel väiksemad, pelgalt jäälaigud, mis kahtlemata kaovad täielikult juba mõne aastaga.

Praegu paistab üha usutavam, et kõik, mis toimub Arktikas, kajab peagi vastu kogu maakeral. Arktikas soojenemine võib juba nüüd mõjutada ilma keskmistel laiuskraadidel. Gröönimaa jääkilbi sulamine mõjutab üha enam merevee taseme tõusu. Igikeltsa sulades võib atmosfääri pääseda süsihappegaas ja metaan, mis süvendavad veelgi kliima soojenemist.

Ma mõtlen mõnigi kord, kas nende 1980. aastate algul uuritud väikeste jäämütside jäänused ikka elavad veel ühe suve üle. Teadlasi õpetatakse hindama kõike skepsisega, aga meile, kes me uurime Arktikat, on klaarselge, et käimas on radikaalsed muutused.

Minu kaks jäämütsi on selle loo tillukesed komponendid. Küsimus ei ole enam selles, kas Arktika soojeneb, vaid selles, kui drastilised on muutused ja mida need toovad kaasa tervele meie planeedile.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane