Juhtkiri: õige samm

Majandusminister Kadri Simson ja Tallinna Sadama juht Valdo Kalm. Foto: Erik Prozes / Postimees

Selles, kas riik on halb või hea peremees, lähevad arvamused raginal lahku. On neid, kes leiavad, et riik ei peaks üldse äriga tegelema, vaid töötama välja reeglid äriajamiseks ning jälgima, et keegi neid ei eiraks. Nende arvates ei tule riigiametnikud oma haldusalas olevate ettevõtete tegevuse kureerimisega toime ning seega on riik ebaefektiivne investor, ettevõtja ja omanik. Teised vaidleksid sellele kohe vastu ja väidaksid, et riik võib igati edukalt tegeleda ettevõtlusega eesmärgiga teenida raha sotsiaalsete kohustuste katteks. Keegi ei takista riiki värbamast tippjuhte, kes neid ettevõtteid juhiksid ning kellele omanik esitaks visiooni, milliseid strateegiaid välja töötada ja ellu viia.

Kuna konsensus selles küsimuses puudub, on poliitikute sammud selles vallas sageli kaunis ebalevad. Veel kümnendi algul oli valitsusel plaan viia Eesti Energia vähemusosalus börsile, kuid vahetult enne riigikogu valimisi löödi põnnama. Iseenesest asjata, kuna riigiettevõtete vähemusosaluse börsile viimises ei ole midagi halba. Börsil kaubeldavate ettevõtete andmed on avalikud, mis tähendab, et saaksime lahti salastusest ning tagatud oleks läbipaistvus. Riigiettevõtete vähemusosalus börsil aitaks ühtlasi pidurdada pensionifondide raha väljavoolu Eestist. Selle asemel saaks investeerida Eestis asuvatesse ettevõtetesse. Samuti aitab see meie nõrgukesevõitu börsile eluvaimu sisse puhuda ja elavdada kapitalituru arengut, mille poolest me arenenud Euroopa maadest kõvasti maha jääme.

Selles mõttes võib Tallinna Sadama vähemusosaluse viimist börsile tervitada. Negatiivsena võib esile tuua vaid selle, et saadud tulu kavatsetakse kasutada õmblustest käriseva eelarve paikamiseks. Põhimõtteliselt näeme taas olukorda, kus justkui mõistlikud ja õiged institutsionaalsed muudatused viiakse ellu sedavõrd andetult, et need ei too seda kasu, mida teoorias tuua võiksid. Teisi sõnu makstakse kinni ebaefektiivne juhtimine ning valitsuse vead.

Need ei tohi aga diskrediteerida riigiettevõtete vähemusosaluse börsile viimist, sest Tallinna Sadama börsile viimise eest jääb üle vaid Ratase valitsusele aplodeerida. Loodetavasti see suund jätkub. Riigiettevõtted on tänapäeva Eestis parajalt sogane vesi, andes seega võimalusi korruptsiooniks. Rohkem avatust ja läbipaistvust, rääkimata raha kaasamisest turult oma investeeringute katmiseks, tuleb ainult kasuks. Kui küsida retooriliselt «cui prodest» ehk «kellele on see kasulik», võib vastata: kõigile. See võiks ju mõnel alal viia ka näiteks praegu üle mõistuse kõrgete maksumäärade alanemiseni.