Eile hommikul saabusid turvafirmad jälle Sinilinnu ette, sest keegi askeldas kohvikuruumides. G4S jälgis, et Sinilindu tühjaks ei veeta, USS oli kohal, sest ruumid olid häiresse läinud.

FOTO: Konstantin Sednev

Uksed suleb kohvik Sinilind, kellel läksid suusad üürileandjaga risti. Mõni nädal varem pani pillid kotti Vene tänaval asunud Kelm. Kui tahame, et vanalinn Disneylandiks ei muutuks, võiksime nende kahe sündmuse taga näha ohtlikku tendentsi.

Põhjusi, miks pidid Kelm ja Sinilind oma tegevuse senises asukohas lõpetama, võib olla mitu. Suhted üürileandjatega, kõrged rendihinnad, mitte just kõige parem ligipääsetavus, naabrite lähedus – kõik see teeb niisuguse asutuse elu vanalinna piirkonnas üpris raskeks. Oluline on aga meeles pidada, mis seltskonda Kelm ja Sinilind kõnetasid, mis elu seal käis.

Kes on vähegi neid kohti külastanud, teab, et tegu pole vanamoodi ööklubide või Soome turistidele mõeldud karaokebaaridega. Mõlemas kohas sai kuulda mõnusalt palju kohalikke noori muusikuid eri žanrist. Seal peeti hulganisti kultuurisündmusi, mis meelitasid kohale erisuguse taustaga noori, nii eesti kui ka vene keelt kõnelevaid. Kelmis oli püsti pandud ka oma teater, Sinilinnus toimunud mälumängust võttis osa isegi meie eelmine president.

Arusaadav, et üürileandja vaatevinklist ei pruugi sellised kohad olla üürnikena ideaalsed. Mitte ehk kõige tulusam ärimudel, öine müra, alkohol ja palju noori inimesi paneks iga vara omanikku mõtlema, kas ta ei saaks kuidagi teisiti oma kinnisvara pealt teenida. Ilmselt nii mõnigi vanalinna elanik ohkas sulgemisuudiseid lugedes kergendatult.

Ent see kergendus ei tohiks kedagi petta. Kelmi ja Sinilinnu sulgemine tunduvad olevat osa tendentsist, mille jätkudes võib kaduda kohalike noorte huvi Tallinna vanalinna vastu. Kui asi jätkub samamoodi, polegi neil varsti mingit põhjust sinna tulla. Vähemalt neil noortel, keda ei meelita odavad šoti baarid või Bermuda kolmnurga romantika. Noortele, kes tahaksid peale alkoholi tarbida ka nüüdismuusikat ja -kultuuri, jääb vanalinnas aina vähem võimalusi.

Ja ega vanalinn eksisteeri vaakumis. Kohe üle Toompuiestee terendavad Kalamaja ja Telliskivi, kust meelitatakse suletud klubide uste taha jäänud tegijaid ja publikut meelsasti enda juurde – ruumi ja nõudlust seal küllap on, paremast transpordiühendusest rääkimata.

Kui tahame, et noortes säiliks huvi oma kodulinna vastu ning nad saaksid aru, kuivõrd on neil vedanud, elades unikaalse vanalinnaga linnas, peab mõtlema ka sellele, kuidas muuta vanalinn noortele atraktiivseks ja säilitada selles kvaliteetne elukeskkond.

Vabaturu tingimustes peab otsima lähenemisi, mis ei lase vanalinnal muutuda üksnes turistidele mõeldud teemapargiks, kuhu tavalisel tallinlasel pole asja. Selles valguses ei ole ühe või teise kultuurinurga kadumine veel küll tragöödia, ent mõtlema panev häirekell siiski.