Uue poliitilise liikumise Eesti 200 eestvedajad Kristina Kallas ja Priit Alamäe Postimehe stuudios.

FOTO: Erik Prozes

Inimesed, kes ligi kolme aasta jooksul on pühendunult osalenud tegelikus liikumises EESTI 200, leiavad, et erakonnaks pürgiv samanimeline algatus röövis nende identiteedi, kirjutavad liikumise EESTI 200 kaitsjad Mart Meri ja Kärt Summatavet.

Pöördumine Postimehes 3. mail 2018 avaldatud poliitilise manifesti «Eesti 200 vajab julgeid eestvedajaid» autorite poole.

Head kaaskodanikud, poliitilise manifesti «Eesti 200» autorid, teie manifest, mis ilmus k.a 3. mail Postimehes, jahmatas paljusid inimesi, kes on viimase pea kolme aasta jooksul pühendunult osalenud tegelikus liikumises EESTI 200.

Need inimesed on segaduses, nad tunnevad, et nende identiteet on röövitud. Püüame nüüd ehtsa liikumise EESTI 200 algatajatena lahti seletada, millal, kuidas, mis põhjusel ja kelle poolt see nimi kasutusele võeti. Leiame, et meie kohus on oma inimesi kaitsta poliitilise manifesti autorite pealiskaudsuse ja Eesti olude vähese tundmise eest.

Liikumine EESTI 200 sai 2015. aasta suvel tõuke tollal valitsenud meeleoludest. Mis aeg 2015. aasta suvi siis oli? Parlamendis oli pärast valimisi tugevnenud selliste erakondade positsioon, kelle arusaam Eesti olemusest ja enamgi veel tulevikust oli pudine või lausa tagurlik.

Rahvusvaheline olukord oli pinges, meile väga lähedal käis Venemaa-Ukraina sõda. Esmast kindlust andis liitlasvägede kohalolek Eestis ja tugevad liitlassuhted olid vaat et peamine pidemeandja. Euroopa vappus pagulaskriisi käes, meil vaieldi perekondi lõhestavalt, kes tohib keda sallida. Internetitrollide tegevus Eesti sotsiaalmeedias kasvas kordades, rammusad toetajad avasid libauudiste veebilehti. Kõigil oli kuidagi ebamugav, sest ega kahjurõõmgi täit hingerahu paku.

Pudistamine nakatas ka valitsust – kõike tundus olevat liiga palju ning vastukaaluks ihaleti koondada, maha tõmmata, lõpetada, minimeerida ja tsentraliseerida.

Mõtteis EV200

Samal 2015. aasta suvel algas keset ühiskondlikku virvarri valmistumine EV 100 tähistamiseks. Ja nii juhtuski, et Eesti Kultuuri Koja suvepäevadelt Pärnumaalt naastes lausus Kärt Summatavet, et tegelikult tuleks meil juba praegu mõelda EV 200 peale.

Jah, just seda on vaja – mõelda suuremalt, jätta pudinad korrakski maha. Lähtuda põhiseaduse preambulist ja mõtestada see lahti tegevusjuhisteks tänapäeva pilla-palla maailmas. Aru saada, mis meil rahvana ja ühiskonnana reaalselt olemas on. Ja seda on palju! Aga märgata ka seda, mis on viimase aja muutuste võidujooksus varjule jäänud – ent mitte veel olematusse kadunud.

Osata tähele panna, mis on puudu või mis vajab ümbermõtestamist ja järeleaitamist. Kõike seda sihiga sillutada enesekindlamalt ja ilma grimassitamiseta teed EV 200 saabumisele, et saja aasta pärast veebruaris oleks Eesti peredel rõõm südames ja uhkus hinges, ja omakorda asjalik pilk ettepoole.

EESTI 200 ideestik sündiski paljude inimeste äratundmisest, et aeg on käes arutleda eesti kultuuri ja Eesti ühiskonna arengusuundade üle pikema ettevaatega ja süvenenumalt, kui seni oleme harjunud. Meie EESTI 200 ei tahtnud olla pelgalt jututuba ega politikaanlik liikumine ega halakoor. Seda joont oleme hoidnud.

Me ei taha pudistada, vaid lähtuda sellest, mis kõige põhimine: eesti kultuur. Kohandasime presidendi tuntud maksiimi meile sobivamaks: «Mis meid siia on toond ja mis meid sellest edasi kannab.» Seda on palju! Kultuur – parajalt püsiv ja parajalt muutuv, kättesaadav lokaalselt ja globaalselt. Kultuur kui mis tahes ühiskonna sideaine, väärtuste aabits, eeldus mõistliku majanduse edendamiseks, füüsilise ja vaimse julgeoleku kindlustamiseks, millest summa summarum kasvab üldine hüve ja heaolu.

Alustades 2015. aastal aruteludega, taotlesime mõtteviisi muutmist: pudistamisest kõrgemale lennukõrgusele, harjumuspärasest pikemale ajajoonele, väärtusliku kaardistamist ja olukorra hindamist. Vajadusel uuesti tundma õppides seda, mis meil hästi on, et kasutada neid tuumteadmisi mõistliku ja põhjendatava tuleviku kujundamiseks. Et mitte jääda jutustama, lõime oma tööriistaks Eesti Kultuuritegijate Mälupanga. Sihiks talletada ja kus vähegi võimalik, avalikkusele kättesaadavaks teha nende inimeste kogemused, kes meie ühiskonna sideainet iga päev loovad. Üksikuna küll individuaalsed, ent suurema hulgana vaieldamatult ühiskonna üldisi hoiakuid vorminud kogemused.

Sadu töötunde ja inimesi

Huvi ja kaasalöömissoov oli plahvatuslik. Eesti Kultuuri Koja juures hakkas tegutsema «Eesti 200 / Eesti kultuur 200» töörühm. Arutelud fookuse seadmise üle, seejärel Mälupanga töökorra ja eetiliste põhimõtete läbitöötamine. EV 100 kodulehele jõudis kingitus riigi sünnipäevaks: https://www.ev100.ee/et/eesti-200. Toetuse otsimisel minimaalse salvestustehnika hankimiseks tuli appi Viimsi Rotary Klubi, kellega koos oleme korraldanud heategevuslikke oksjoneid paljude Eesti kunstnike osavõtul.

Tegevuste korraldamiseks algatasime mittetulundusühingu Eesti 200 loomise, mis paraku küll registreeriti nime all «Eesti Kultuur 200», sest riiklik registripidaja leidis, et nimena on «Eesti 200» liialt abstraktne.

Liikumise EESTI 200 logo autor on Ilmar Vallikivi ja see registreeriti kaubamärgina oktoobris 2016. Toetust oleme saanud Eesti Kultuurkapitalilt, kogenud heatahtlikku suhtumist Overallilt tehnika soetamisel ning leidnud moraalset tuge Eesti mäluasutustelt ja mitmetelt loomeliitudelt.

Ent ülekaalukalt väljapaistvaim on olnud igas vanuses vabatahtlike uskumatult ehe kaasalöömistahe! Kokku, jah, kui palju neid tublisid inimesi võiks olla – kolm-nelisada kindlasti! Sadu ja sadu töötunde ning nüüdseks juba kümneid ja sadu tunde põnevaid salvestusi. Et professionaalsed kogemused, mis meid siia on toonud, ei kaoks unustusse enne, kui märkame neid kaasa võtta.

Hurda «mälupank»

Ühel arutelukoosolekul hüüatas keegi: «Hurt 2.0!» Tõesti, Jakob Hurt korraldas oma «mälupanka» 18 aasta jooksul koos ligi 1000 kaastöölise/kirjasaatjaga, ja niiviisi sündis maailma mahukaimaks peetav rahvapärimuskogu. Hurda tegevus valmistas ette Eesti iseseisvust ja kultuuri, milles tänapäeval elame, on öelnud rahvaluuleprofessor Ülo Valk.

Liikumine EESTI 200 ei ole seega ei kunstirühmitus ega lühiajaline projekt. Hurt on ületamatu, ta mõtles suurelt ja ettepoole. Meiegi püüdlus on mõelda avaramalt nelja-aastasest valimistsüklist või seitsmeaastasest strateegiadokumendist. Ühtlasi endile aru andes, et kõik lootused – ka need kõige mõistlikumad – ei tarvitse kunagi täituda, aga pingutamata jätmine on kurvemgi veel.

See, mis meil on ja millele saab Eesti tulevikku rajada, on eesti kultuur, igas eluvaldkonnas – ühtaegu oma ja avatud, mänglev ja tõsimeelne, nõutust tekitav ja äratundmisrõõmu pakkuv. Lühidalt öeldes – põnevalt elus. Nagu Eestigi võiks olla saja aasta pärast veebruaris.