Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Angela Aavik: turvaliselt ohtlik Eurovisioon

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Erakogu

Eurovisioon on kahtlemata kõrge turvariskiga üritus. Nõnda suureks ürituseks valmistudes peab turvameetmetel olema erakordselt suur fookus. Kuid miski ei valmistanud mind ette selliseks kogemuseks.

Ei saa salata, et ka minu peas käis Eurovisioonile sõites mõte: mis siis, kui… Viimaste aastate suured terrorirünnakud tänavatel ja rahvarohketel üritustel on muutnud skeptiliseks peale korraldajate ka külastajad. Keda rohkem, keda vähem.

Esmaspäeval toimus Eurovisiooni üritustest ilmselt üks väiksemaid – esimese poolfinaali peaproov, kuid see oli esimene üritus, kuhu müüdi pileteid ka publikule. Peaproovi etteastete põhjal annab punktid žürii. Kui seni polnud suurte riigilippudega fännidest tänaval varjugi, oli esmaspäeva õhtul Altice Arenal neid kohal igast rahvusest.

Ülevas meeleolus seltskondadel hoidis pilku peal silma järgi sadakond politseinikku. Politseil on siin keelatud kommentaare anda või seisukohti võtta. Seetõttu pole infot, kui töiselt on politseile Eurovisiooni melu seni möödunud.

Portugali politsei ja turvateenistuse töö on kui õpikust võetud. Heas mõttes. Olen käinud mitmel suurüritusel ning reisinud paljudes riikides, kuid nii põhjalikku ja hästi organiseeritud turvakontrolli pole minu silm veel varem näinud.

Politsei tegutses operatiivselt ja sõbralikult, samas ei teinud kellelegi allahindlust. Ühes rivis oli üles pandud kehaskanner, selle järel seisis politseinik, kes vaatas ja katsus üle kõik isiklikud esemed, kotid, joped ja inimesed. Rõhutamist väärib asjaolu, et kui tavaliselt kipub külastajate läbikatsumine kella möödudes üha pealiskaudsemaks minema, siis siin otsiti läbi iga viimnegi kehakumerus ja nii sadadel külastajatel.

Värava juurest kaasa haaratud pisikesed Eurovisiooni fännilipud painutati läbi, veendumaks, et nendesse pole midagi peidetud. Suured riidest fännilipud katsuti sentimeetri haaval läbi. Seejuures oli kõik väga viisakas: külastajatelt küsiti läbikatsumiseks luba, öeldi «palun» ja «aitäh».

Väike asi, kas pole? Ehk just see suhtumine külastajatesse oli põhjus, miks pikkadest järjekordadest ja aeganõudvast turvakontrollist hoolimata polnud turvatelgis ühtegi tüdinud ega vihast nägu. Enne sõu algust korrati tervele saalile üle varuväljapääsude asukohad ning teavitati, et hädaolukorra puhul asub tegutsema nn hädajuhuinstruktor, kes aitab inimestel olukorra järgi käituda. Siin on lihtne tunda end turvaliselt kõrge turvariskiga üritusel.

Milleks üldse sellisest asjast kirjutada, mõtleb nii mõnigi ilmselt. Aga millal oli viimane kord, mil turvateenistuse või politsei töö sulle muljet avaldas? On tore (ja suurürituste puhul oluline), kui turvatunne tuleb koos positiivse emotsiooniga. Selles tasub Portugali politseist ja siinsest korraldusest eeskuju võtta.

Tagasi üles