Juhtkiri: külvad hoolimatust, lõikad sõltuvust

Foto: Urmas Nemvalts

Ehkki Eesti on 2000ndate keskpaigast suitsetamisega võidelnud, tõdeb Maailma Terviseorganisatsiooni raport, et viimastel aastatel pole suitsetamine sugugi nii palju vähenenud, kui seda oodata võiks. Vähem on hakanud suitsetama üksnes kõrgharidusega inimesed, seevastu mõne elanikkonnarühma hulgas – näiteks keskmisest väiksema haridusega ja vähekindlustatud – on suitsetajate arv hoopis kasvanud.

Raport tõdeb, et Eestis ei jätku tubakakontrolliga tegelevaid ametnikke, eelarve on piiratud ega vasta valitsuse deklareeritud kavadele ning selge tubakakontrolli tegevuskava puudub sootuks. Pärast tubakaaktsiisi tõstmist on valitsuse tulu küll kasvanud, kuid kulutused tubakakontrollile mitte.

Kuid üks oluline põhjus on ilmselt see, et suitsetamisega kaasnevatest terviseriskidest teavitamine on segunenud muude tervise­edendamise kampaaniatega. See seletab ka, miks on suitsetamine just madalama haridustasemega inimeste hulgas nii visa taanduma ja miks hoolimata teavitusest on teadlikkus suitsetamise riskidest siiski väike.

Edasiste tervisekampaaniate puhul oleks tähtis, et alustataks riskide hindamisest ja prioriteetide seadmisest. Kampaaniaid peoga külvates on võimalus, et nad sihtmärki ei taba, väga suur. Selge on, et eelkõige tuleks teha selgitustööd nende inimeste hulgas, kelle harjumustega kaasnevad terviseriskid on kõige laialdasemad ja selle tagajärjel ühiskonnale tekkiv kahju kõige suurem.

Praegu on rahvastiku tervise arengukavas pandud suitsetamine tervislike eluviiside peatükki, samaväärsena kõigi teiste riskiteguritega, nagu vähene füüsiline aktiivsus, tasakaalustamata toitumine, hoolimatus liikluses jms. Samas on selge, et kui haigestumiste ja enneaegsete surmade peamine ja samas välditav põhjus – suitsetamine – asetada ühte pikka nimekirja teiste riskiteguritega, viib see tubakatarbimisest tingitud probleemide alahindamiseni.

Eriti paneb muretsema see, et suitsetajate arv on suurenenud tüdrukute, noorte naiste ja rasedate seas. Seega tuleb arvestada kurva võimalusega, et praegune passiivsus võib tähendada, et löögi alla ei satu mitte üksnes suitsetajate endi tervis, vaid ka uue põlvkonna oma.

Tänases intervjuus tõdeb Eestis kehtiva tubakaseaduse põhiautoreid, 2007. aastani sotsiaalministeeriumis tubakakontrolliga tegelenud Andrus Lipand, et suitsetamise ärahoidmine pole Eesti valitsuse prioriteet olnud ega ole seda seni. WHO raport näeb selle taga tubakafirmade lobitööd. Juba ainuüksi vihje sellisele võimalusele peaks andma põhjust tõsiselt järele mõelda. /