Aarne Mäe: susi meid söögu

Hunt. Foto: PATRICK PLEUL / AFP / Scanpix

Ööl pärast seda, kui hunt kuulutati Eesti rahvusloomaks, tähistas päevakangelane suursündmust värske lambakarreega, murdes Tamsalu lähedal sajapealises karjas kuus voonakest.

Söödud oli ainult ühte lammast, teisi tapetuid oli professionaalile omaselt haaratud kõrist. Lambaroim toimus vaid paarkümmend meetrit koduhoonest, keset küla. Ega see esimene kord olnud.

Ometi nimetati hunt rahvusloomaks – hunt, kes murrab tallesid ja hirmutab külakoeri, hunt, keda jahimehed tapavad ja inimesed vihkavad… Lindprii ja metsasanitar, hallivatimees ja metsatöll, loom, kelle pärisnime ei juleta halba kartes suhu võtta. Kas näiteks tema sobiks Eesti vapile leopardi asemele, keda omakorda lõviks kutsutakse ja keda meil kohtab vaid loomaaias?

Kuigi peaminister Jüri Ratas leidis hiljutises raadiosaates, et Eesti rahvusloomaks sobinuks pigem nutikas siilipoiss, kes rahvuseeposes tohmanist Kalevipoega õpetas, on folklorist Marju Kõivupuu rõõmus ikkagi hundi üle, sest võsavillem on meie rahvajuttudes keskne tegelane. Muidugi tekib kohe küsimus, kas rahvusloom peab olema ka esindatava rahva sarnane. Olemata eriline loomateadlane, tundub siiski, et hunt ja eestlane on oma käitumise ja iseloomu poolest teineteisest sama kaugel kui jääkaru pingviinist.

Meenub kogukonnast väljaheidetud võõrapärase Tiina klassikaks saanud monoloog August Kitzbergi «Libahundist»: «Inimeseks loete ennast, aga olete hullemad kui kiskjad. (---) Parem tuhat korda hunt, hunt metsas huntide keskel, kui inimene parem ei ole kui teie! Hunt tapab ainult nälja pärast ja – hunt ei murra hunti, aga teie! Hunt, uhke, ei lase ennast häbistada! Aga teie – orjaverega võitud häbioksad vedelevad aedade taga maas, koerte lakkuda! (---) Hunt on vaba; teeb, mis tahab, tuleb, kui ta tahab, läheb, kui ta tahab, armastab ja vihkab, keda tahab! Ja läheb teie seast, sest et ta teid – põlgab!»

Juba Kitzberg teadis, et hunt hoiab omasid, aga eesti rahvas mitte, samas on aegade hämarusest välja löönud meie võõraviha, mida me ka praegustel aegadel mõnuga demonstreerime, põlates sisserändajaid, ükskõik, millisest ilmakaarest nad ka ei tule.

Jah, seda võib nimetada ellujäämisinstinktiks, aga samas ka alaväärsuskompleksiks. Võib vaielda selle üle, kas omade kottimine on eestlaslik või lihtsalt inimlik. Värskeim näide ärapanemisest on meie eurolaulik – enne vastutusrikast esinemist karati Elina Nechayeva kõri kallale, nimetades teda kodustatud tõukoeraks. Igatahes mitte hundiks. Niisiis, hunt võib ju meie rahvusloom olla, sellest ei muutu niikuinii midagi, aga hundisarnaseks me end pidada ei saa. Eestlane on pigem isepäine individualist, mitte karjaloom, ta teritab oma liigi(loe: rahvus)kaaslase kallal mõnuga hambaid, kuid samas ei ole üldsegi hirmuäratav. Vähemalt mitte kaine peaga, ehk teisisõnu – kui pole «hunti näinud». Õnneks tuli meil siin muid tähtsamaid asju peale (uued ministrid jne), vastasel korral oleksime ka selles hundiküsimuses jälle kaklema läinud.