N, 8.12.2022

Kihelkondlik Eesti: Vallad kaovad, kihelkonnad jäävad

Eerik Leibak
, vabakutseline looduskaitse ekspert
Kihelkondlik Eesti: Vallad kaovad, kihelkonnad jäävad
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 3
Ehk aitavad pruunid kihelkonnasildid omal tagasihoidlikul viisil kaasa kohaliku identiteedi hoidmisele ja taasloomisele.
Ehk aitavad pruunid kihelkonnasildid omal tagasihoidlikul viisil kaasa kohaliku identiteedi hoidmisele ja taasloomisele. Foto: Eerik Leibak

Kui vallad pole enam vallad ja linnad laiuvad sadadel ruutkilomeetritel, jäävad kihelkonnapiirid püsima, kirjutab bioloog Eerik Leibak.

Kihelkonnavõrgustiku arengut 13.–15. sajandil võib valdavalt pidada evolutsiooniliseks – muinaskihelkonnad poolitati või jagati kolmeks. Üksikjuhtumeil rajati uusi kihelkondi ka üle põliste piiride, nt Väike-Maarja kihelkond moodustati küll valdavalt Simuna kihelkonna loodeosast, kuid sinna arvati ka Vao–Kiltsi piirkond Koeru kihelkonnast Järvamaalt. Mõni uus kihelkond näib tekkivat siiski ka varasemat asustusloogikat eirates keskaegsete linnuste vm tugipunktide kirikute ümber (Rõngu, Kursi, Rakvere, Vana-Pärnu).

Pärast seda, kui Eesti oli Liivimaa sõja ja Rootsi–Poola sõdade tulemusena läinud Rootsi valdusesse, asus riigivõim – riik ja kirik olid Rootsis tugevasti seotud – uuendama kirikukorraldust. Uusi kihelkondi rajati eelkõige piirkondadesse, kus rahvaarv oli kasvanud. Iseäranis palju uusi kihelkondi – Räpina, Kanepi, Hargla ja ajutiselt ka Mehikoorma – loodi praegusele Võrumaale, mis seni oli sarnanenud Savo põlispõllunduseta ja hõreda asustusega tagamaaga ning kus kirikuid oli olnud vähe.

Teisalt põhjustasid 16.–18 sajandi pidevad sõjad demograafilise mõõna, mille tagajärjel mõned lõunapoolsed kihelkonnad (Ruhja, Härgmäe, Luke, Aluliina) osaliselt või täielikult lätistusid. Rahvaarvu vähenemise tõttu liideti osa kihelkondi naabriga lühemaks või pikemaks ajaks kaksikkihelkonnaks (nt Vastseliina–Rõuge, Halliste–Karksi).

Pärast Põhjasõda jäi kihelkonnavõrgustik vägagi püsivaks. Üksikud uued kihelkonnad moodustati 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul peamiselt olemasolevate poolitamise teel (nt Käinast Emmaste, Viljandist Kõpu), kusjuures abikogudus tegutses uutes kihelkondades sageli juba ammuilma ning jagamine oli seega pelk administratiivne vormistamine.

Mõnel juhul sündisid uued kihelkonnad siiski ka kahe piirneva osadest. Näiteks Iisaku kihelkond moodustati 1867. aastal Jõhvi kihelkonna lõunaosast ja Viru-Jaagupi kihelkonna kagusopist.

Kokku paiknes 1918. aastal Eesti Vabariigi piires 107 maakihelkonna keset, lisaks Luke jmt kihelkonna osi. Setomaal kihelkondi ei olnud.

Kihelkond kui haldusüksus

Rootsi ajal sai kihelkond kubermangu allüksusena ka riikliku haldusüksuse tähenduse ning see jäi nii Vene Keisririigi ajalgi. Kihelkond kui haldusüksus üldjuhul kattus kirikukoguduse tegevuspiirkonnaga, st «kihelkonna» senise tähendusega. «Üldjuhul» seetõttu, et ajapikku hakkasid administratiivse ja kultuurilise (e kiriku-)kihelkonna mõiste siin-seal lahknema.

Halduslikult loeti ühe mõisa valdus sageli ühte administratiivsesse kihelkonda, mille maad – kui mõis oli omandanud maid väljastpoolt oma kihelkonna piire – enam täiesti ei kattunud koguduste tegevuspiiridega ning mis vahel võisid erineda ka kultuuriliselt ja keeleliselt. Näiteks Haaslava mõisa külad paiknesid Kambja, Tartu-Maarja ja Võnnu (kiriku)kihelkonnas, Vana-Põltsamaa mõisa maa jagunes aga suisa nelja kihelkonna vahel: Pilistvere, Põltsamaa, Kursi ja Puhja.

Rootsi ajal sai kihelkond kubermangu allüksusena ka riikliku haldusüksuse tähenduse ning see jäi nii Vene Keisririigi ajalgi. Kihelkond kui haldusüksus üldjuhul kattus kirikukoguduse tegevuspiirkonnaga, st «kihelkonna» senise tähendusega.

Seetõttu on aeg-ajalt ilmunud kaarte, kus kihelkonnapiirid on märgitud pelgalt mõisapiiride järgi, administratiivseid kihelkondi kajastavad ka aadressiraamatud ja hingeloendid. Mingi küla või talu (kiriku)kihelkonna määratlemiseks on kõige kindlam kasutada sünni- ja surmameetrikaid.

Mõne mõisa maa (osalisel) müümisel võis muutuda küll administratiivne kihelkond, aga ega inimesed hakanud ju rahvarõivaid välja vahetama, lastele naabermurrakut õpetama ega teises kirikus käima. Ajapikku võis keele- ja rõivamood siiski teiseneda – eriti siis, kui piiritüki ostjal oli oma kihelkonnas suurem maavaldus – ning muutus ka kultuuriline/kirikukihelkond.

Nii moodustati 1675. aastal Otepää, Põlva ja Urvaste kihelkonna osadest Kanepi kihelkond. Karl Pajusalu uurimused on aga näidanud, et oandi ja võru murde järsk keelepiir paikneb ikka Kanepi kihelkonna välispiiril, just nagu poleks Otepää kihelkonna osi Kanepisse võetudki. Nähtavasti pidi seitsme kuni kümne inimpõlve jooksul (mis kulus murdetekstide kirjapanekuni) seal tartu keel vahetuma võru keele vastu.

Teisalt, 1694. aastal Karula, Koivaliina ja Urvaste kihelkonna osadest moodustatud Hargla kihelkond pole keeleliselt ühtseks kujunenud – Lääne-Hargla ja Ida-Hargla erinevad teineteisest rohkem kui ühegi Põhja- või Ida-Võrumaa kihelkonna murrak omavahel.

Kihelkonnapiirid muutusid

Aeg-ajalt on kihelkonnahuviliste suust olnud kuulda väiteid, nagu oleksid kihelkonnapiirid jäänud läbi sajandite muutumatuks. Päris nii see siiski pole. Muinaskihelkondadest on Lüganuse (Askælæ) vist ainus, mida pole 13. sajandil poolitatud või mille osi hiljem viidud teistesse kihelkondadesse ning mis püsib samasugustes piirides tänaseni. Mitmel pool on varasemaid kihelkondi küll kaheks-kolmeks jagatud, kuid välispiir naabrite suhtes on jäänud täiesti või suuresti muutumatuks (nt enamik läänesaarte kihelkondi).

Seevastu Liivimaa sõjast Põhjasõjani muutusid mitme kihelkonna piirid ebaloomulikul teel. Eesti- ja Liivimaa kubermangu piir näib olevat kujunenud Rootsi ja Poola ajutise demarkatsioonijoonena, mis 1629. aasta rahuleppega põlistati. Kui Mihkli kihelkonna jaotumine kahte maakonda ja kubermangu on üldteada, siis paljudes muudeski kohtades reedab maastiku- ja asustusloogika, et kumbki vastaspool on naaberkihelkondadest tükke hauganud.

Muinaskihelkondadest on Lüganuse (Askælæ) vist ainus, mida pole 13. sajandil poolitatud või mille osi hiljem viidud teistesse kihelkondadesse ning mis püsib samasugustes piirides tänaseni. Mitmel pool on varasemaid kihelkondi küll kaheks-kolmeks jagatud.

Nii on üsna ilmne, et näiteks Rae–Kurgja piirkond on varem kuulunud Türi kihelkonda, kuid Poola vägede platsdarm või sõjaline edu aitas tõmmata praeguseni püsinud joonlauapiiri ning jätta ala Pärnu vojevoodkonda, st moodustatavasse Vändra kihelkonda. Rootslaste edu paarkümmend kilomeetrit loode pool selgitaks, miks paikneb Lelle–Lokuta kultuurmaastikku kuuluv Haakla küla ometi metsataguses Rapla kihelkonnas. Ebaloomulikke kihelkonnapiire leiab näiteks Avinurme, Päinurme, Järvakandi, Kaelase–Nurtu ümbruses.

Muidugi pole Rootsi–Poola sõjad ainus põhjus, miks on paljude kihelkondade kunagised piirid paigast läinud. Nagu märgitud, võis piiride muutumise põhjuseks olla ka mõisamaade laienemine väljapoole kihelkonna piire. Nii on näiteks teada, et 1476. aastal Maidla mõisnikule läänistatud Põllika küla (praegu Juuru kihelkonnas) kuulus tollal Viljandi komtuurkonna Türi kihelkonda.

Piirimuutusi tuli ette ka uute kihelkondade moodustamisel. Kui Harju- ja Järvamaa varasem piirikoht Tallinna–Tartu maanteel paiknes Ussisoo kurvi lähedal Tellissaare soos, siis Anna kihelkonna moodustamisel 17. sajandil lisati senise Peetri kihelkonna loodeosale Kose kihelkonna kagusopp (Mustla ja Võõbu küla) ning uus piir nihkus praegusesse paika Mustla-Nõmme ja Ardu vahel.

Kihelkonnapiiridega kaarte ilmestav Otepää kihelkonna eksklaav keset Kanepit tekkis aga seetõttu, et Kanepi kihelkonna rajamisel 1675. aastal õnnestus Otepää mõisale lahusmaatükina kuulunud küladel endisesse kihelkonda edasi jääda.

Niisiis võib tõdeda, et paljud kihelkonnapiirid on tosina sajandi kestel küll muutunud, kuid sellegi poolest on kihelkond meie kõige põlisem ja püsivam territoriaalüksus.

Kihelkond, kool ja kohus

Kihelkonnakeskustega on seotud eesti koolivõrgustiku saamislugu.

Juba alates 1680. aastaist hakati kirikute juurde looma koole, kus köster täitis ühtlasi koolmeistri ülesandeid. Paljude, eeskätt Liivimaa kubermangu kuulunud Lõuna-Eesti koolide algus jääb sellesse aega.

Pärast Põhjasõja tagasilööki jätkus köstrikoolide tegevus 1720.–1730. aastail, 19. sajandil kujundati neist aga kihelkonnakoolid, mis olid mõeldud talurahva teise (kõrgema) astme õppeasutusteks.

Üldiselt võib 19. sajandi keskpaika pidada kihelkondade hiilgeajaks, sest siis täitis kihelkond kõige enam funktsioone: toimis haldusüksuse ja kohtupiirkonnana, ühendas kirikukogudust, täitis hariduslikke ning tänapäevases mõttes perekonnaseisuosakonna ülesandeid.

Lõuna-Eestis oli kihelkonnakoolide võrgustik välja kujunenud juba 19. sajandi keskpaigaks, Põhja-Eestis alustasid need tegevust peamiselt 1870. aastail. Kihelkonnakoolide tähtsust eesti rahvusliku haritlaskonna kujunemisel on raske üle hinnata – just siit jätkus tee kreiskoolidesse ja edasi Tartu ülikooli. Kihelkonnakoolist sai hariduse ärkamisaja vaimsuse kandja – lugemishuvi ja -harjumusega taluperemees.

Alates 19. sajandi algusest kuulus kihelkondadele oluline osa kohtukorralduses. 1803. aastal hakkasid Eestimaal ja aasta hiljem Liivimaal tegutsema kihelkonnakohtud – osalt esimese, osalt teise astme kohtutena.

Üldiselt võib 19. sajandi keskpaika pidada kihelkondade hiilgeajaks, sest siis täitis kihelkond kõige enam funktsioone: toimis haldusüksuse ja kohtupiirkonnana, ühendas kirikukogudust, täitis hariduslikke ning tänapäevases mõttes perekonnaseisuosakonna ülesandeid.

Tagasilöögid ja vaikelu

Esimese tagasilöögi põhjustas 1866. aasta vallareform, mille järgi kujundati valitava juhtkonnaga haldusüksus igasse (mõisa)valda. Kihelkonnakohtud muudeti 1860.–1880. aastail talurahvakohtuiks, millest igaüks teenindas mitut kihelkonda.

Eesti Vabariigi rajamise järel muutusid ainsaiks madalama tasandi haldusüksusiks vallad ning kihelkonnakoolid sulandati reformitud haridusasutuste võrgustikku mitte enam kihelkondlikul põhimõttel.

Lõplikult kaotas kihelkond riigikorraldusliku tähenduse 1925. aastal: kirikukihelkonnad muudeti territooriumiga mitte seotud usuühinguteks ning alates järgmisel aastal anti perekonnaseisu dokumentatsiooni pidamise ülesanded üle riigi (ilmalikele) asutustele.

Ametlike funktsioonide kadumise järel võinuks karta, et «kihelkond» muutub sõnana samasuguseks arhaismiks nagu «vakusepäev» või «rehepapp». Seda siiski ei juhtunud. Kuigi nõukogude ajal püüti kihelkonnateadvust kui kirikuga seonduvat progressile vastandada, häbimärgistada ja välja suretada, leidsid kihelkonnasidusad asutused (koolid, kohtud) koolihariduses ja kirjasõnas siiski äramärkimist, meenutagem kasvõi Oskar Lutsu teoseid ja nende dramatiseeringuid. «Kihelkonna» kui maa-ala tähistava sõna avalik kasutamine oli mööndav siiski vaid puhtajaloolises kontekstis.

Lõplikult kaotas kihelkond riigikorraldusliku tähenduse 1925. aastal: kirikukihelkonnad muudeti territooriumiga mitte seotud usuühinguteks ning alates järgmisel aastal anti perekonnaseisu dokumentatsiooni pidamise ülesanded üle riigi (ilmalikele) asutustele.

Eesti ala piirkondliku liigendamise üksustena säilitasid kihelkonnad oma tähenduse läbi nõukogude aja ka ajalooteaduses ja teistes rahvusteadustes.

Nii on kihelkondliku põhimõtte järgi kogu aeg olnud korraldatud kõik rahvateaduslikud ja keelekogud Eesti Rahva Muuseumis, kirjandusmuuseumis, Emakeele Seltsis, Eesti Keele Instituudis, samuti Tartu ja Tallinna Ülikooli arheoloogiakogud.

Tartu Ülikooli professorite Sulev Vahtre ja Helmut Piirimäe teeneks võib lugeda seda, et vähemasti ajaloolaste seas oli kihelkonnateadvus nõukogude ajalgi järjepidevalt hoitud ja väärtustatud: uutelt ajalootudengitelt küsiti ikka nende kihelkondlikku tausta.

Ka eesti filoloogidele, etnoloogidele jt erialade inimestele on «kihelkond» ikka igapäevatermin.

Ja kuigi tänapäeva inimene, eriti linnas sündinu, ei pruugi kihelkondadest midagi teada, maetakse enamik maainimesi tänini ikka oma kihelkonna kalmistule. (Muidugi on tekkinud ka sellist rahvast, kes prestiiži pärast näeb oma hauaplatsi asukohana ainult Tallinna Metsakalmistut, paduglobalistile aga ei lähe ta identiteet korda isegi Eesti piires.)

Kihelkondlikkuse taassünd?

Kui rahvateadustes on Eesti ala kihelkondliku liigendamise põhimõte olnud käibel kogu aeg, siis viimastel kümnenditel on seda otstarbekaks pidama hakanud ka teiste erialade esindajad.

Näiteks Eesti Ornitoloogiaühingu linnuharulduste komisjon arvestab linnuleide kihelkondade kaupa, sest ühtki sobivamat alust nt 1870., 1930., 1960. ja 2010. aastal tehtud vaatluste süsteemseks geograafiliseks paigustamiseks ei leidu. Samale järeldusele on jõutud ka Eesti taimede herbaariumi andmekogu käsitlemisel maaülikoolis, mistõttu eraldi väli «kihelkond» on lisatud ka eElurikkuse andmebaasi.

Eesti ala piirkondliku liigendamise üksustena säilitasid kihelkonnad oma tähenduse läbi nõukogude aja ka ajalooteaduses ja teistes rahvusteadustes.

Suur teene kihelkondade ennistamisel tavakäibesse on muinsuskaitseseltsil ja kodanike komiteede liikumisel – registreeriti ju 1989.–1990. aastal õigusjärgseid kodanikke just kihelkondlikul põhimõttel. Ka Eesti Kongressi valimisringkonnad järgisid kihelkonnapiire.

Seoses oma 100. aastapäevaga otsustas Eesti Rahva Muuseum (ERM) koostöös maanteeametiga tähistada 2009.–2010. aastal infotahvlitega kihelkondade piirikohad meie riigimaanteedel. ERM koos ASiga Regio on avaldanud Eesti kihelkondade kaardi nii trükituna kui ka veebis, samuti on kihelkonnapiirid märgitud Eesti teedeatlase viimastes trükkides.

Piiritlemise ja sildistamise aluseks on võetud 1918. aasta seis, sest hiljem asutatud kirikukihelkonnad (Käru, Avinurme) põhinevad eelkõige iseseisvail kogudusil ega kujuta endast ajalooliselt ja kultuuriliselt eristuvaid üksusi. Ja muidugi on püütud tähistada ikka kultuurilisi, mitte administratiivseid kihelkondi (mõisavaldade piire).

2017. aasta haldusterritoriaalne reform kihelkondade kui ajalooliste ja kultuuriliste üksustega paraku ei arvestanud – kaugelt Tallinnast vaadates kihelkonnad ei paista. Kui mõne varasema reformikavandiga oli lootust, et kujundatavad vallad hakkavad kajastama võimalikult loomulikku ja ajaloolist tausta arvestavat haldusjaotust (mäletamisi oli sellele lähim Vallo Reimaa reformikava), siis mullu teoks saanu lähtus täiesti teistsugustest põhimõtetest.

2017. aasta haldusterritoriaalne reform kihelkondade kui ajalooliste ja kultuuriliste üksustega paraku ei arvestanud – kaugelt Tallinnast vaadates kihelkonnad ei paista.

Kõige valusama hoobi said Saare- ja Hiiumaa, kus senised vallad kajastasid ajalooliselt välja kujunenud (kihelkondadele tuginevat) struktuuri märksa paremini kui Mandri-Eesti omavalitsuste piirid. Nüüd aga on «Saaremaa valla» piirkondliku kuuluvuse ainsaks tähistajaks jäänud kihelkonnasildid.

Seega võib ka teisipidi nentida, et viimase 80 aasta eklektilistes haldusreformides saab kihelkondlik jaotus kui püsiväärtus järjest suurema tähenduse ja tähtsuse. Ehk aitavad pruunid kihelkonnasildid omal tagasihoidlikul viisil ühtlasi kaasa kohaliku identiteedi hoidmisele ja taasloomisele üle kogu Eesti?

Märksõnad
Tagasi üles