Ehk aitavad pruunid kihelkonnasildid omal tagasihoidlikul viisil kaasa kohaliku identiteedi hoidmisele ja taasloomisele.

FOTO: Eerik Leibak

Kui vallad pole enam vallad ja linnad laiuvad sadadel ruutkilomeetritel, jäävad kihelkonnapiirid püsima, kirjutab bioloog Eerik Leibak.

Kihelkonnavõrgustiku arengut 13.–15. sajandil võib valdavalt pidada evolutsiooniliseks – muinaskihelkonnad poolitati või jagati kolmeks. Üksikjuhtumeil rajati uusi kihelkondi ka üle põliste piiride, nt Väike-Maarja kihelkond moodustati küll valdavalt Simuna kihelkonna loodeosast, kuid sinna arvati ka Vao–Kiltsi piirkond Koeru kihelkonnast Järvamaalt. Mõni uus kihelkond näib tekkivat siiski ka varasemat asustusloogikat eirates keskaegsete linnuste vm tugipunktide kirikute ümber (Rõngu, Kursi, Rakvere, Vana-Pärnu).

Pärast seda, kui Eesti oli Liivimaa sõja ja Rootsi–Poola sõdade tulemusena läinud Rootsi valdusesse, asus riigivõim – riik ja kirik olid Rootsis tugevasti seotud – uuendama kirikukorraldust. Uusi kihelkondi rajati eelkõige piirkondadesse, kus rahvaarv oli kasvanud. Iseäranis palju uusi kihelkondi – Räpina, Kanepi, Hargla ja ajutiselt ka Mehikoorma – loodi praegusele Võrumaale, mis seni oli sarnanenud Savo põlispõllunduseta ja hõreda asustusega tagamaaga ning kus kirikuid oli olnud vähe.