Tunnel.

FOTO: Leung Cho Pan/PantherMedia / Leung Cho Pan

Küllap võime pidada isetäituvaks ennustuseks, et Helsingi-Tallinna tunnel võtab oma koha sisse mitme erakonna valimisplatvormis ning kajastub töösuunana järgmises koalitsioonileppes. Teema üle lahe sillast, millest üle sajandi tagasi unistas kultuurieliit ja veel üheksakümnendatel tõstatasid pigem üksikud visionäärid, on nüüd jõudnud valitsuste töölauale. Istungile, mitte lihtsalt small talk'ina lõunalauas.

Niisugune areng on loomulik ja vajalik. Nimelt avatus ja ainult avatus aitab meile tuua investeeringuid ja uusi turge, arendab inimestes ettevõtlikkust. Ka majanduskeskkond on küps: Helsingi ja Tallinna vahel liigub ligi kümme miljonit reisijat aastas, kaubaveol on suur potentsiaal, eriti Rail Balticu projekti silmas pidades.

Euroopa Liidu põhivabaduste toimimine Eesti ja Soome vahel on nagu etalon. Arvestades ELi poliitikat ühenduste parendamisel, eeldati veebruaris 2015 valminud uuringus, et ELi rahastus võiks olla 40 protsenti, seda rajatava Taani-Saksamaa püsiühenduse eeskujul.

Valitsuste ühise juubeliistungi teemaks olnud Helsingi-Tallinna tunnel näib kujunevat Eesti-Soome suhetes oluliseks toetuspunktiks, millel on nii sisuline kui ka sümboolne tähendus. Mõlemas riigis tuntakse, et tunnel on ühine asi. Teisisõnu, see ei ole tunnetuslikult «Eesti projekt» ega «Soome projekt».

Mõistagi on kummalgi osapoolel tunneliga seotult oma rahvuslikud huvid, ootused ja hirmud, kuid kui lauas valitseb eesmärgile suunatud hea tahe, on võimalik kokku leppida. Seda kõigis arvukates õiguslikes, majanduslikes, halduslikes, sotsiaalsetes ja keskkonda puudutavates nüanssides, mis niisuguse ettevõtmisega kaasas käivad.

See, et tunneli teemat tõukab jõuliselt erakapital eesotsas «Vihaste lindude» looja Peter Vesterbackaga, ainult kinnitab projekti vajalikkust. On näha, et kui riigid räägivad pigem rahvusvahelistest ja regionaalsetest transpordikoridoridest, siis Vesterbacka näeb tunnelis ja kaasnevas kaksiklinnas pigem tekkivat piirkondlikku ärikeskust. Piisab põhikooli geograafiateadmistest, et näha põhjust, miks Hiina kapital võimaliku rahastajana selle vastu huvi tunneb.

Eri huvide tõttu armastab meedia praegu rääkida projektist ja nii-öelda alternatiivsest projektist. Arvestades, et üht suunda veavad ametkonnad, teist aga loominguline aktivist, on see arusaadav, sest eri lähenemistes avaldub vastandlikke ja isegi humoorikaid jooni. Pigem tuleks edaspidi otsida ja leida ühisosa, sest üheks ettevõtmiseks saab tunnel lõpuks niikuinii, kaht konkureerivat püsiühendust ju ei tehta.

Eri huvirühmad mõjuvad tasakaalustavalt: erakapital torgib tagant, et inertsed kooskõlastused ja komisjonid asjatult ei pidurdaks, riigid peavad aga tagama omaenda ja kodanike huvide igakülgse kaitse. Muu hulgas tuleks tegeleda juba eos läbipaistvuse ja kommunikatsiooniga üldisemalt, seda just Rail Balticu õppetunde arvestades.