Epp Petrone

FOTO: Erakogu

Eestisse ja Eestist. Äraminek ja tagasitulek on õhus. Praeguseks on igas Eesti peres keegi, kes ära läinud. Ja keegi, kes aina lubab «järgmisel kevadel» tagasi tulla. Keegi, kes tulnud tagasi ja põhjustanud elevust ja kadedust, ja keegi, kes tagasi tulnud ja uuesti läinud, solvumine hinges. «Viimane lahkuja kustutab tule,» ütleb kibedalt üks mu tuttav kirjamees, kes ammu Eestist läinud, kirjutab kirjanik ja kirjastaja Epp Petrone. 

Soovitan globaalse küla liikmetele ühte väga head Endla teatri näidendit: Andra Teede kirjutatud ja Laura Metsa lavastatud «45 339 km² raba» räägib just äraminekust-tagasitulekust.

Etendus lõppeb videolõikudega, kus inimesed eri keeltes õhkavad teemal, kui ilus on Eesti loodus, millised armsad rabamännid, ah, kui armas on see esivanemate maa. Ja nende videolõikude all pole subtiitreid… Ma mõtlesin esimesel hetkel, et see on kogemata, tehniline äpardus, ei saa ju eeldada, et kõik see saalitäis oskaks lisaks inglise keelele ka näiteks rootsit või hollandit... Ja siis sain aru: see ei ole viga. See on ju tulevik.

Kellelgi pole neid subtiitreid vaja, kui eesti keelt enam ei räägita.

Selleks, et niisugune tulevik tõeks EI saaks, tulebki tagasi tulla. Ja tuleb teadlikult tegeleda sellega, et meie lastel oleks tugev kokkupuude eesti keele ja kultuuriga.

Ma tunnen isiklikult mitut peret, kes just selleks on tagasi tulnud või tahaksid tulla. Laste pärast.

Keeruliseks teeb tagasituleku aga see, et lapsi pole võimalik poole koolihariduse peal Eestis heasse kooli saada. Kes sees, see sees, kes väljas, see väljas!

Sellele ei ole lihtsat lahendust, aga fakt on, et koolikohtade puuduse taha jääb nii mitmegi globaalse pere Eestisse tagasitulek. Ametlik nõustamine sel alal on nadi, nõuanded liiguvad folkloori vormis suust suhu ja netifoorumites. Kui midagi soovitada fondidele-otsustajatele, siis soovitaksin just seda: tehke võimalikuks välismaa-eesti lastele siia kooli tulla, pakkuge vähemalt tasuta nõustajaid, nii-öelda tugiisikuid.

Kadeküla mentaliteet

Minul isiklikult on praegu selline aeg, kus ma olen «ei siin ega seal». Meie pere kolis kogu oma maise elamise Eestisse aastal 2014, USAsse ei jäänud üldse isiklikke asju ootama. Viimasest 18st aastast olen umbes kolmandiku elanud USAs ja ligi kaks kolmandikku Eestis. Ma olen valinud Eesti. Aga siin kohaneda on mul kohati raske olnud.

Ma ei hakka ilmast rääkima, mõtlen eelkõige mentaliteeti. Kadedust, kui lubate.

Ma tõesti ei arva, et ma oleksin kuidagi parem kui teised eestlased, aga ma tunnetan sageli, et põrkan suhtumise vastu «ah, sa arvad ju, et sa oled parem kui meie». Ei, ma ei ole parem. Ei parem ega halvem, lihtsalt teistmoodi. Ma olen kosmopoliitsema kogemusega. Võib-olla ka sünnist saati veidi veidrik. Võib-olla on kosmopoliitsed kogemused veidrustel areneda lasknud. Arvan, et olen oma veidrustega Eesti kultuurile head toonud, aga tundlik nahk on ikka alles.

Miks ma Eestis sellist ühtehoidmist ei tunneta? Võib-olla sellepärast, et väga paljud eestlased ei tunneta Eestis elamist kui vabatahtlikku valikut? 

Igatahes on minu (ja mu teada ka mitme teise globaalse eestlase) kogemus see, et eestlased ei ole veidruste suhtes eriti tolerantsed. Meil on väikese küla mentaliteet, meenub von Trieri film «Dogville»…

Kummaline paralleel, sest selle sümboolse kadeda ja tigeda küla tegevus toimub USAs Colorados.

Just praegu olen ma kirjutamispuhkusel: elan ja hingan USAs Colorados, ühes väikeses mägikülas, ja see mu ümber on kõike muud kui kadeküla. Siinne kogukond on vabatahtlikult moodustunud (peamiselt 60ndate hipiaegadel) ja inimesed on üksteise veidruste suhtes väga sallivad. Sama tunne oli mul New Yorgi linnas elades: ole, kes oled, kui sa oled valinud siin elamise, siis oled sa üks meie hulgast.

Kas me anname andeks vead ja veidrused, kas me oskame tänada, kas oskame võõrsilt tulijate jaoks koduselt ja toetavalt olemas olla?

Miks ma Eestis sellist ühtehoidmist ei tunneta? Võibolla sellepärast, et väga paljud eestlased ei tunneta Eestis elamist kui vabatahtlikku valikut? Võibolla on nii, et mida rohkem on neid, kellele tundub Eestis elamine kohustus ja sundvalik seniks lokkabki kadedus nende suhtes, kes läinud – kas rikkamasse või päikselisemasse kohta, võibolla isegi nii rikkamasse kui päikselisemasse.

Enamasti ei ole minek ja hakkama saamine sugugi lihtne, aga see võib Eestisse jääjate silmis nii tunduda.

Ja just see kadedus on minu meelest suurim takistus tagasi tulla soovijatele. Klaas on alati pooltäis ja pooltühi, kummale me keskendume? Kas me anname andeks vead ja veidrused, kas me oskame tänada, kas oskame võõrsilt tulijate jaoks koduselt ja toetavalt olemas olla?

Negatiivne iive presidendi näol

Ma saan aru, miks president Toomas Hendrik Ilves on valinud USAs elamise. Võimalik, et ta on teinud vigu, aga kindlasti on ta Eestile andnud palju. Ja ta on ilmselt väsinud ja haiget saanud sellest kadedusest ja mõistmatusest, mis tema suhtes valitseb. Kas me suudame talle andestada?

Tema, ta abikaasa ja lapse minema kolimine tundub väike valik. Negatiivne iive vaid kolm inimest. Kui suur on see samm aga sümboolselt? Ja kui palju on teisi temasuguseid?

Suurim väljakutse Eesti riigi ja kultuuri alles hoidmisel on minu meelest see, kuidas eesti inimesi muuta sallivamaks. Ehk on muutus toimumas, ehk olen ma olnud ise selles muutuses osaline, meie kirjastuse «Minu»-sarja abiga. Ma loodan seda.

Epp Petrone elas USAs aastatel 2002–2007 ja 2013–2014. 


Toimetaja märkus: lugu on autori palvel muudetud 8.05.2018.