/nginx/o/2019/09/09/12543711t1h8598.jpg)
/nginx/o/2018/03/28/7733135t1hfeb8.jpg)
Iga meediaspetsialist teab, et lootus ühehäälsena meedias mõjukam olla ei pruugi toimida. Kriitilised teadlased saavad oma nimel ikka ja alati sõna võtta. Enamgi veel, ülikoolide ühisarvamusele vastandumisega saab selline teadlane oma arvamust võimendada, kirjutab füüsik Andi Hektor Sirbis.
Eelmise aasta sügisel tulid Tartu Ülikooli, Eesti Maaülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli rektorid välja ühisavaldusega «Kolme ülikooli rektorid ühendavad kompetentsid riiklikult tähtsate küsimuste lahendamiseks». Kiiresti sai see tuntuks kolme rektori kokkuleppena. Nende ülikoolide paljud teadlased ei nõustunud kokkuleppega. Oma kampaanias lubasid mõlemad Tartu Ülikooli rektorikandidaadid leppest loobuda.
Harutame puntra lahti: miks paljud teadlased kokkulepet ei taha ja miks see ülikooliametnikele meeldib? Paljude teadlaste arvates on kokkulepe halvasti sõnastatud, riivates akadeemilist vabadust ja teaduslikku maailmapilti.
Alustuseks värskendan mälu akadeemilise vabaduse kohta. Akadeemilisel vabadusel puudub täpne rahvusvaheline definitsioon. See-eest annab Eesti põhiseaduse paragrahv 38 hea pidepunkti: «Teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad. Ülikoolid ja teadusasutused on seaduses ettenähtud piires autonoomsed.» Esimene lause käsitleb personaalset akadeemilist vabadust. See on lääne kultuuriruumi akadeemilise ajalookogemuse kontsentraat, et akadeemiline vabadus tagab parimal teadaoleval moel uute teadmiste loomise ja levitamise.
Akadeemiline vabadus peab kaitsma teadlast, et ta lähtuks oma töös vaid teaduslikust metoodikast ega sõltuks poliitilisest, ühiskondlikust või majanduslikust survest. Akadeemiline vabadus laieneb ainult sellisele tegevusele, mis lähtub rangelt teaduslikust meetodist. See annab ka lihtsa viisi eristada akadeemilist vabadust sõna- või usuvabadusest. Huvilistel soovitan uurida põhiseaduse kommenteeritud väljaannet, kus antakse väga hea sissejuhatus akadeemilise vabaduse teemasse.*
Paljude teadlaste arvates on kokkulepe halvasti sõnastatud, riivates akadeemilist vabadust ja teaduslikku maailmapilti.
Nüüd aga tagasi kolme rektori kokkuleppe juurde. Selle leppe algse teksti põhipunktid on:
1) ülikoolid lähtuvad oktoobris 2017 vastu võetud ja allkirjastatud HEA TEADUSTAVA kokkuleppes toodud printsiipidest;
2) ülikoolide nimel ja ülikoolide kaubamärke kasutades väljendatakse ainult teaduslikult põhjendatud, tasakaalustatud ja koordineeritud seisukohti;
3) ülikoolid moodustavad suuremate teemade teaduslike seisukohtade läbitöötamiseks ja tulemuste ühtlustamiseks uurimisgruppe;
4) ülikoolid määravad oma seisukohtade avalikustamiseks kõneisikud, kes omavad töögruppides läbitöötatud ja arutatud materjali baasil põhjalikku ülevaadet probleemistiku põhjuste ja tagajärgede ahelast.
Esimene punkt on selgelt liiane, sest hea teadustava on ülikool juba allkirjastanud. Teine punkt tekitab aga küsimuste rodu.
Esiteks, kuidas saab teaduslikult põhjendatud seisukohti «tasakaalustada» ja «koordineerida»? See on ju otsene akadeemilisse vabadusse sekkumine – kui teadlase seisukoht on teaduslikult põhjendatud, siis peab see ka nii jääma. Akadeemilise vabaduse mõttes on välisele sekkujale lubamatu igasugune tasakaalustamine ja koordineerimine.
Teiseks, mida tähendab fraas «ülikooli nimel väljendamine». Toon paar elulist näidet. Tartu Ülikooli füüsik teeb konverentsil ettekande, mille slaididel on ülikooli logo. See on teaduskonverentsidel tavaline komme. Siinses kokkuleppes näpuga järge ajades tekib küsimus, kuidas ja kellega ta koordineerib ja tasakaalustab oma ettekande seisukohti?
Näpuarvutus näitab, et TÜ teadlased teevad aastas tuhandeid teadusettekandeid. Kas tõesti hakatakse neid kõiki tasakaalustama ja koordineerima? Lahendus on, et ülikoolid keelavad konverentsislaididel oma logo kasutamise. Aga kas ülikoolid tahavad seda? Iga ettekanne on ülikooli reklaam.
Esiteks, kuidas saab teaduslikult põhjendatud seisukohti «tasakaalustada» ja «koordineerida»? See on ju otsene akadeemilisse vabadusse sekkumine – kui teadlase seisukoht on teaduslikult põhjendatud, siis peab see ka nii jääma.
Teine näide. Kui tehnikaülikooli professor avaldab oma teadusliku seisukoha ja kirjutab arvamuse alla «TTÜ professor», kas see on ülikooli nimel rääkimine või mitte?
Kolmandat punkti nähes tuleb mul kui teadlasel pisar silma. Kuidas saavad meie kallite ülikoolide rektorid endale sellist eksimust lubada! Näib, et kokkuleppe sõnastaja ei ole mõistnud teadusliku meetodi olemust. Aga just ülikoolid peaksid olema institutsioonid, kus mõistetakse teadusliku meetodi ühiskondlikku olemust kõige paremini. Et selgitada, miks see punkt on arusaamatu teadusliku meetodi kontekstis, teeme ühe mõtteeksperimendi.
Oletame et tehnikaülikooli bioloog teeb teadusliku katse ja saab tulemuseks A. Tartu Ülikooli bioloog kordab sama katset ja saab tulemuseks hoopis B. Kas me saame neid tulemusi ühtlustada ja kuidas me seda teha võiksime? Muidugi, mõni ametnikuhing võtaks ehk aritmeetilise keskmise, (A + B)/2, aga teadlane teab, et teaduslikke tulemusi ei saa sel moel ühtlustada. Kui tahta midagi ühtlustada, siis saab seda teha näiteks teadusliku katse metoodikaga, eelduste, terminoloogia ja muu sellisega. Kunagi Tartu Ülikoolis õppides tehti mulle teadusliku meetodi alused väga selgeks.
Kõige keerulisem juhtum on kokkuleppe neljas punkt. See otseselt ei piira akadeemilist vabadust, aga riivab küll. Akadeemilise vabaduse üheks aluseks on printsiip, et kõik akadeemilised arvajad on mingis mõttes võrdsed ja nende hulgas pole võrdsemaid. Näiteks Suurbritannia ülikoolid ei võta teaduslikus arutelus kunagi ülikoolina seisukohti. See oleks sekkumine oma ülikooli teadlaste akadeemilisse arvamusvõrdsusse. Loomulikult võivad sealsed ülikoolid panna kokku spetsialistide töörühmi, et mingit teemat süvitsi uurida. Nende rühmade tulemusi aga ei esitata kunagi kui ülikooli teaduslikku seisukohta, neid esitatakse selle konkreetse töörühma tulemustena. Mulle jääb sügavalt arusaamatuks, miks peab näiteks TÜ kujundama oma seisukoha puidurafineerimistehase või TTÜ selles osas, et maakera on ümmargune. Kui rektorid soovivad, pangu kokku oma ülikooli või ülikoolidevaheline spetsialistide rühm ja las need räägivad enda eest. Miks on vaja sellele arvamusele juurde ülikooli pitsatit ja rektori allkirja?
Lõpumärkus neljanda punkti kohta. Teadustulemuste üle ei saa hääletada. Võib olla nii, et sada spetsialisti on veendunud eelduses C ja saab teaduslikult tuletada, et see viib tulemuseni D. Aga alati võib leiduda üks geenius, kes näitab, et eeldus C on vale või teaduslikus tuletuses on viga. Teaduse ajalugu on täis näiteid, kus nii mõnegi teadusliku peavoolu tasase jõekese on üks teadlane suunanud väga ootamatult täiesti uude ja rahutusse sängi. Seega, kui ülikoolid hakkavad välja käima teaduslikke seisukohti, peavad nad leppima ka sellega, et mõni neist lükatakse ümber.
Oletame, et Tartu Ülikool oleks 1904. aastal oma nimel öelnud, et füüsikalist maailma kirjeldavad klassikalise mehaanika seadused. Juba 1905. aastal oleks üks sasipäine geenius öelnud, et kallid füüsikud – ja ka sina, Tartu Ülikool, – tegelikult kehtib hoopis relatiivsusteooria. Kallid rektorid, pärast väikest järelemõtlemist, kas te ikka tahate oma näpukesi ülikooli nimel sogasesse teadusjõkke pista?
Mis võis olla ülikoolide juhtkonnaliikmete peas, kui selline kokkulepe kirja pandi? Oletan, et motiveeris lootus võimendada ühiskonnas ülikoolide häält, kui rääkida vahel kolmekesi koos ühehäälselt. (Ma väga loodan, et motivatsiooniks ei olnud eriarvamusel teadlaste vaigistamine.)
Iga meediaspetsialist teab, et lootus ühehäälsena meedias mõjukam olla ei pruugi toimida. Kriitilised teadlased saavad oma nimel ikka ja alati sõna võtta. Enamgi veel, ülikoolide ühisarvamusele vastandumisega saab selline teadlane oma arvamust võimendada. Ajakirjandus otsib konflikti ja eriti magus konflikt on selline, kus raksu lähevad suured ülikoolid ja väike tark teadlane. Teine motivatsioon võis olla ühiste suurte uurimisprojektide korraldamine. Küsimus on, kas selleks on vaja sellises vormis kokkulepet.
Ajakirjandus otsib konflikti ja eriti magus konflikt on selline, kus raksu lähevad suured ülikoolid ja väike tark teadlane.
Kokkuvõtteks. Usun, et kokkulepet sõnastades taheti parimat, aga välja kukkus … halvasti. Pärast akadeemilise vabaduse ja teadusliku meetodi filtrist läbikäimist jääks tekstist alles vaid lause: «Ülikoolid moodustavad suuremate teemade teaduslike seisukohtade läbitöötamiseks uurimisgruppe.»
Arvan, et sellise lausega jääksid kriitikud igati rahule. Jääb muidugi küsimus, kas selleks on vaja eraldi kokkulepet. Asutustevahelised uurimisrühmad, laborid ja tippkeskused on Eestis juba ammu olemas.