Miks ei võiks me vahelduseks käsitleda Eesti 200 algatusrühma ka kui talendi- ja ideepanka, kuhu koonduvad inimesed, kes on valmis võtma vastutuse ka tingimustes, kus tagasivalimist ei saa eeldada, kirjutab poliitikavaatleja Evelyn Sepp.
Evelyn Sepp: see ei ole minu Eesti, kus poliitikud ründavad kaaskodanikke «nende mängumaale» tulemise pärast (18)
5. mai 2018, 14:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ilmselt me kõik tajume vähem või rohkem sõnastatult rahulolematust Eesti poliitikas toimuvaga. Keegi meist ootab, et leitagu kuskilt raha ühe või teise toreda asja jaoks, teine, et ometigi ei mindaks kaasa lõputu lolli raiskamisega ja otsuste eel toimuks põhjalik alternatiivide kaalumine, arvutamine ning mõjude analüüs. Kolmandad, et ainus seadusandja tegevus peaks seisnema dereguleerimises ning neljandad, et lubatagu ja rohkem – sularaha kätte ja kõike tasuta ning palju. Tulemus on lühiajaline, lööklauseline, kõhutundelt tehtav ja tige
Neljapäeval avalikkuse ette astunud Eesti 200 manifesti puhul pakub algatuseks isiklikult mulle kõige suuremat hämmingut reaktsioonid. Tegu on nagu suure elevandi pimedasse tuppa toomisega, mida siis erinevad osapooled kompamise teel kirjeldama asuvad.
Teame seda lugu: kes katsub lonti, kes saba – kelle jaoks on tegu tuletõrjevooliku, kelle jaoks hiirega, aga et tegu võiks olla elevandiga, oh ei. Kuna tuba on pime, siis seletatakse kogetut vastavalt oma ootustele ja hirmudele, aga see-eest naeruvääristavalt, alandavalt ja enamasti demagoogiliselt.
Jälgisin meediasse jõudnud reaktsioone enam-vähem kronoloogiliselt: Kõigepealt mõnitas Keskerakonna juhatuse liige algatuse eestkõnelejaid kui täiesti mõttetut, verevaest ja tulevikuta seltskonda. Patroneeris ja vähendas neid inimesi kuidas oskas. Edasi heideti viiele eestkõnelejale ette, et nad pole ju isegi erakond.
Tegu on nagu suure elevandi pimedasse tuppa toomisega, mida siis erinevad osapooled kompamise teel kirjeldama asuvad.
Siis, et nad on liiga vähe ambitsioonikad. Siis, et liikumisel pole selgeid liidreid. Siis, et nad ei annagi selgeid vastuseid küsimustele, mida reaalselt küsitudki pole või mille puhul ollakse ülikaugel sellest, et ühiselt tunnistada, et need ongi päriselt kõige olulisemad küsimused. Seejärel, et manifest pole liiga vastanduv, või, et see seda siiski on.
Siis räägiti sellestki, et oma ootused Eesti tulevikuvaatele sõnastanud inimesed on nagu sõõm värsket õhku, ja seejärel jällegi, et nad pole isegi seda mitte. Ja et tegu on lihtsalt järjekordse koopiaga sellest, mille valimised iga kord taevasse lennutavad – pahv sooja auru. Noh, erakondade poolt tulid muidugi üsna valulikud grimassid ja soov algatus surnuks kallistada. Olin ühesõnaga segaduses.
Ausalt öeldes ei ole minu jaoks hetkel oluline see, kas sellest konkreetsest algatusest sünnib lõpuks uus erakond või mitte, saab see olema parem- või vasakpoolne, nagu oleks sel praktilise elu korraldamisel mingitki tähtsust. Küll aga see, et Eesti on endiselt kodanike, mitte parteide Eesti. Asi, mida me vajame nagu õhku, on kvaliteetne debatt. Teadmisel põhinev, alternatiive kaaluv ja mõju analüüsivad poliitikad.
Asjalike, kogenud, sotsiaalse- ja ka materiaalse kapitaliga inimeste aktiivsusest on kasu kõigil.
Aga iga kord tahan ma kodanikuna kohatud reaktsioonide peale valjult öelda, et see ei ole minu Eesti, kus on normiks pröökavad ja mõnitavad poliitikud, kes ründavad kaaskodanikke ainuüksi selle pärast, et keegi «parteilaste eneste hinnangul nende mängumaale tuli.»
Asjalike, kogenud, sotsiaalse- ja ka materiaalse kapitaliga inimeste aktiivsusest on kasu kõigil. Miks ei võiks me vahelduseks käsitleda seda algatusrühma ka kui talendi- ja ideepanka, kuhu koonduvad inimesed, kes on valmis võtma vastutuse ka tingimustes, kus tagasivalimist ei saa eeldada. Kes tulevad, ja on valmis selgitama ka keerulisi teemasid, teevad vajadusel ära olulised, kriitilised reformid ning lähevad ja elavad oma elu pärast seda edasi.
Neil muide on see olemas ka väljaspool poliitikat, erinevalt paljudest teistest. See aga annab vabaduse ja sõltumatuse teha raskeid otsuseid siis, kui need on vajalikud, kuid ilmselt mitte kuigi populaarsed. Annab võimaluse rahulikult harida valijaid neis küsimustes, mida peabki pikalt ja kannatlikult selgitama.
Õigete küsimustele sõnastamine ja kõigilt teistelt nendega kaasa mõtlema õhutamine olekski Eesti 200 suurim panus ja väljakutse tänases hetkes. Mis järgmises etapis saama hakkab, selgub sügiseks ja see on täiesti okei. Küsime-küsime-küsime ja ärgem leppige «lahenduste pillerkaariga», mis ei ületa lihtlauset, et mitte öelda arvutust ühe käe sõrmedel.