:format(webp)/nginx/o/2018/05/04/7823831t1h8eee.jpg)
«Kuidas nad suudavad nii viltu visata, korvid on ju teisel pool,» oli mu esimene mõte, kui nägin kõnniteel jalutades discgolf’i ketast paari meetri kauguselt minust mööda lendamas. Alles hetk hiljem sain aru, et «kettamees» ei üritanudki seda rajal asuvasse korvi visata, vaid tema soov oli näha, kui kaugele see lendab.
Jõudu mehel oli ja lendas see ketas tõesti hea hooga, esmalt üle avara muruplatsi, siis viuhti üle piirkonna kõige tihedama liiklusega kõnni-ja sõidutee. Alles uue eramu korralik puitaed suutis läbi õhu vihisenud ketta hoo maha võtta ning see kukkus sõiduteele.
Õnneks ei sõitnud sel hetkel ühtegi autot mööda ega jäänud minu ees koolist koju minev poiss kettale ette. Kõnnitee ääres olnud ketaste järgi otsustades olid «kettamehed» lustinud juba mõnda aega: paar ketast olid lennanud üle kõnnitee, teised vedelesid selle ääres.
Hiljem selgus, et kuigi «kettameeste» ohvreid meie kandis veel pole, on kriitilisi hetki olnud küll. Lapsevankriga jalutanud noort ema päästsid täistabamusest vaid kiired jalad, ühel autojuhil lihtsalt vedas – ketas tabas autoratast, mitte akent.
Täisjõus «kettamehe» arvates oli kõik korras, sest ta ju vaatab enne viset, et keegi pihta ei saaks. Tõsi küll, praegu pole muruplatsi ääres kasvavad ja osaliselt vaatevälja varjavad põõsad veel lehes, aga mis saab paari päeva pärast?
Kui põõsaste varjust ilmub nähtavale rattur või jooksja, siis kord juba lendu lastud ketast kinni ei püüa.
Võrreldes paari aasta taguse Kiili juhtumiga, on meie kandi rahval siiski vedanud. Seal sai üks laps ränga trauma, kui teda tabas disc golfi ametikult rajalt välja lennanud ketas. Kiilis lahendati olukord lihtsalt – rada võeti maha.
Minu kodulähedasse parki jagub kettagolfi mängijaid iga ilmaga varahommikust hilisõhtuni ja seni on nii pargis jalutajad kui ka disc golfi mängijad sinna hästi ära mahtunud, sest mõlemad arvestavad teineteisega. Tõsi küll, seni pole ka kellelgi pähe tulnud tiheda liiklusega tänava suunas kettaid loopida.
Mina kiivrit koju minnes veel pähe ei pane, lapsele loen küll sõnad peale, et koolist koju tulles tuleb üks teelõik läbida pingsalt muruplatsil toimuvat jälgides, sest mine tea, millal «kettamees» jälle aru kaotab ja rünnaku korraldab.
Praegu pole mul kodulähedase raja vastu midagi, aga kui «kettameestele» aru pähe ei tule, siis ilmselt ühel hetkel leian minagi, et linnapargis tuleb disc golfi rada maha võtta ja kogu lugu. Pole rada, pole mängijaid ja probleem ongi lahendatud.
Samas kurdavad mu kettagolfi fännidest tuttavad, et radu napib Tallinna lähistel juba praegu ja need on ülerahvastatud.
Äkki õnnestub tõelistel kettagolfi mängijatel jõmmidest «kettameestele» selgeks teha, kui ohtlikud sellised jõudemonstratsioonid linnatänaval on. Teie ju näete rajal kohe, kui mängija elementaarsest ohutusest midagi ei tea.
:format(webp)/nginx/o/2018/05/06/7828267t1h4781.jpg)
/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)