Janek Mäggi

FOTO: Andrus Peegel

Mina mäletan Janek Mäggit 1994. aasta suvest Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonna sisseastumiskatsetelt. Pealtnäha nohiku moega nooruk hakkas ülikooli peahoone koridoris oma vestlusvooru oodates mulle jutustama, kuidas ta ajateenijana Sõdurilehele kaastööd tegi ja kuidas ta päriselus hoopis tõsiusklik on. See tundus mõneti sürrealistlik kombinatsioon, kuid hilisem elu näitas, et sellel «nohikul» ongi kogu aeg mitu plaani varuks.

Žurnalistikatudengit Mäggist ei saanud, nagu minustki, kuid meedias andis ta juba mõni aasta hiljem tublilt tooni terase ajakirjanikuna. Äripäeva reporteri kohalt rühkis ta kiirelt toonase Ühispanga asepresidendiks, mis oli isegi metsikute 1990ndate lõpus erakordne karjäärihüpe. Kadedaid kolleege jagus toona küllaga, sest reporter Mäggi oli imagoloogiliselt suutnud end rahakatele pankuritele tubli vaheltkasuga maha müüa.

Ainult et nüüd, olles endalegi mõneti ootamatult sattunud poliitikasse ja otsejoones auväärt ministriametisse, tuleb varem viljeletud provokatiivsus autorile bumerangina tagasi.

Hiljem sai lobeda jutuga Mäggist suhtekorraldusettevõtja. Ehkki ta ei ole oma valdkonnas olnud kunagi sektori parim, suurim ega rikkaim, on ta alati kvalifitseerunud tegijaks. Tema ütlemiste mängulisus ja provokatiivsus on Mäggile sageli pakkunud arvamustribüünil silmapaistva koha ja kommunikatsioonimehena on ta seda kohta varmalt kasutanud.

Ainult et nüüd, olles endalegi mõneti ootamatult sattunud poliitikasse ja otsejoones auväärt ministriametisse, tuleb varem viljeletud provokatiivsus autorile bumerangina tagasi. Muutunud on küll kontekst ja aeg, kuid Mäggi sipleb oma ammuste avalduste konksu otsas justkui kala. Sipleb mis sipleb, kuid lahti kuidagi ei saa.

Meelde jääb ikka see, et Mäggi on öelnud midagi sobimatut naistevastase vägivalla ja alles noores keskeas naiste kohta. Et on raju ütlemisega tüüp, kes võiks peale minna EKRE valijaile. Kes teab, vahest võtabki Keskerakonna noorliige Mäggi kevadistel valimistel EKRE tüüpidelt nii mõnedki hääled.

Kuigi tegelikult olevat uus riigihalduse minister kaunishing, keda paeluvad kunst ja kirjandus. Kümmekond aastat tagasi esines Mäggi algaja kirjanikuhakatisena Postimehes kord nädalas isegi oma luuleridadega.

Ja kui paljud Eestimaa ettevõtted korraldavad töötajatele aastas kaks joomapidu, jõulude ja suve puhul, siis suhtekorraldaja Mäggi veab samal ajal oma büroo töötajaid välismaale teatrisse ning kunstinäitustele. Rääkimata sellest, et ta panustab heategijana nõu ja jõuga ühiskonda.

Seega paistab Mäggi juures olevat kõik justkui tagurpidi. Kui mõnikord on nii, et avaliku elu tegelase hea fassaadi taga peitub talumatult kehv iseloom, siis Mäggil on need asjad teistpidi, – kehva fassaadi tagant paistab pigem hea inimene.

Ainult et nüüd peab see inimene tegelema poliitikaga, kus valijate ees basseinis uhkelt kroolimine võib isegi poliitujumise meistersportlasel minna märkamatult üle pelgalt koerastiilis nina pinnal hoidmiseks. Mäggil on päriselust saadud kogemuste abil suur võimalus parteikoolist kasvanud elukaugetest poliittegelastest tugevalt eristuda. Kuid teisalt on tal sama suur võimalus saada süsteemi poolt koos basseiniveega äravoolutorusse uhutud. Kadedust on poliitikas sõprusest alati rohkem.

Ühes võib enam-vähem kindel olla: suhete korraldajana on Mäggil sellekski puhuks varuplaan. Nagu ta ise kunagi luuletas: «Ükskord algab kõik ju otsast peale / ükskord on nii tore see, mis olnud / Lihtsalt hea on mõelda ainult heale / kurtmata, miks kõike seda polnud / Ükskord algab kõik, ka otsast peale / kõik, mis tuleb, on ju korra olnud / Nii saab õnne ikka õnne peale / kaunis ees on, parem veel kui olnu».