Õnnelikud inimesed.

FOTO: SCANPIX

Kas olete märganud, kuidas Eestis on tasapisi hakanud juurduma uus kultus? Nimelt õnnekultus.

Loeme, et Soome on kõige õnnelikum maa – ja peame tundma häbi, et Eesti teisel pool lahte on alles 63. kohal. Loeme uhkusega, et Eesti koolilapsed on küll targad, kuid oh õnnetust – nad ei ole õnnelikud. Loeme lehest lugusid «Mida teevad õnnelikud inimesed, et olla õnnelik?». Võime lugeda raamatuid «Õnnelik suhe» ja «Õnnelik raha», kuulata seminari «Õnnelik naine» ja laulu «Õnnelik mees». Kõige krooniks teatab Saaremaa lihatööstus, et nende toodang valmib... jah, te arvasite õigesti – õnnelikust lihast.

Andrus Ansip võib unustada oma unistuse Eestist Euroopa Liidu viie rikkama riigi hulgas. Tähtis, nagu vanasti, pole enam majanduskasv või keskmine sissetulek. Oluline pole ka tööpuudus ega keskmine eluiga. Nüüd, üle kõige, on troonile tõusnud üks mõõt – kui õnnelik keegi on.

Lõpetage ära! Sest õnnelikkuse tagaajamisega aetakse inimesi ainult hulluks.

Mõelge ise, millal ja mille üle te olite viimati õnnelikud. Ei, ärge ajage õnnelikkust segamini rõõmu ja rahuloluga. Te võite olla rõõmus, et saite preemiat – aga kas olete sellest tõesti õnnelik? Te võite olla rahul, et saite raske tööga ühele poole – aga kas saite sellest ka õnnelikuks?

Õnne erilisus selles seisnebki, et seda on vähe. Õnn on üürike ja õnn on ajutine. Hullem veel – õnn on enamasti ka tabamatu. Mäletan siiani, kuidas aastaid tagasi rääkis üks ookeanitagune kultuuriõppejõud, et Ameerika ühiskonna keskne väärtus on pursuit of happiness, õnnelikkuse tagaajamine. Ilus mõte, aga süüvides tuleb tõdeda: peamine on ju tagaajamine. Püüdled ja püüdled õnne poole, aga kohale jõuda või seda kätte saada ei pruugigi. Säh siis!

Me oleme ju näinud, kuhu sedasorti ideaalid ja kultused on välja viinud. Eesti taasiseseisvudes sai kandvaks väärtuseks edukus. Ihaldus- ja kadestamisväärseks sai elu, kus tööd rabati ööpäev läbi seitse päeva jutti, kus ärid kasvasid ja kasumid paisusid. Alles nüüd, taganjärele targana, on hakatud küsima, kas edukultus ei saanud paljudele, keda enam meie hulgas pole, hoopis hukatuslikuks. Või nagu küsis mult hiljuti retooriliselt üks sotsioloog: kas võitjate põlvkonnast pole mitte saanud kaotajate põlvkond?

Ja nüüd laseme õnnejutlustajail astuda samale rehale, nagu astusid edujutlustajad?

Lootus, et rääkides järjest rohkem õnnetundest kui ideaalist aitab inimestel jõuda lõpuks ihaldatud õnnelikkuseni, on täiesti kontraproduktiivne. Õnn, nagu te endagi elust hästi teate, on harv ja raskesti saavutatav. Aga kui sa midagi hirmsasti püüdled, ent kätte seda ei saa, on tulemuseks ainult pettumus ja stress. Kes teab, võib-olla seepärast esinebki meeleoluhäireid ja depressiooni järjest sagedamini, sest inimestele sunnitakse vägisi peale seisundit, mis tegelikkuses jääb neile masendavalt tabamatuks?