Aivar Pau: surfar-perearst

Aivar Pau Foto: Erakogu

Me kõik oleme olnud naiivsed. Ma tõesti arvasin sinisilmselt kuni selle nädala alguseni, et kui üldse kellelgi siin maailmas minu tervise üldseisundi, kasutatud ravimite, eriarsti visiitide ja läbitud uuringute kohta täielik ülevaade on olemas, siis on see minu perearst.

Arvasin, et kui riik on tellinud arstilt minu ravimise ja üldisemalt tervise jälgimise, siis on antud talle ka kõik tehnilised vahendid, et seda tõeliselt hästi teha. Et tal on pilt ees. Et tema arvutiekraanil hakkab hommikul vilkuma punane tuluke, kui mul öösel kiirabi käis. Et e-Eesti on täie rauaga jõudnud ka perearstikeskusesse.

Mu eelarvamused purunesid. Minu tervis on erinevate infosüsteemide vahel laiali nagu Kõrsikute laulus. Ja mitte ainult tervis.

Pole isegi korralikku ravilehte, kus kirjas, millal ja mis ravimeid tarbinud olen ja mida hetkel võtma peaksin. Eesti perearst on muudetud peadpööritavaid trikke sooritavaks surfariks, kes raviskeemigi leidmiseks peab retseptikeskusest need ravimid ükshaaval üles leidma või Digiloos olevates epikriisides sorima lootuses, et vähemalt mõnigi arst on ravimid sinna üles kirjutanud.

Või võtame lapsed ja nende kasvukõverad. Üks perearst rääkis mulle sel nädalal, et kui talle tuleb nimistusse näiteks 13-kuune laps, siis selleks, et saada ülevaade lapse kasvamisest, läbivaatustest, arengust ja vaktsineerimistest, tuleb tal Digiloos lahti klõpsata 30 erinevat dokumenti ja igast visiidist teha lahterhaaval copy-paste oma programmi… Selle asemel, et oleks üks algoritm, mis ise Digiloos olevatest andmetest tabeli genereeriks ja lapsest ka muul moel ülevaate annaks.

Mul on tunne, et see kõik on üks suur raiskamine. Me raiskame arsti ajast seda väärtuslikemat aega, mille ta saaks pühendada patsiendi tegelikule murele. Nii raiskame ka iseendi aega, kuna arstil tuleb tegeleda mingisuguste tüütute administratiivsete task'ide täitmisega, mille lahendamisega saaks väga hästi hakkama ka tehisintelligentne robot.

Ma ei taha, et arst peaks kulutama aega, olemaks robot. Tahan, et arst saaks teha oma arsti asju, olla jäägitult pühendunud, ja et tema kulutatud aeg oleks seeläbi rohkem mõtestatud. Vastupidisel juhul oleme haigemad, kui me olla võiks.

Räägitakse, et asi on seaduste taga. Et perearst peab olema asjadega kursis siis, kui patsient on astunud üle kabinetiläve, ehk on tekkinud otsene ravisuhe. Kui see on nii, siis on need halvad seadused, mis viitavad süsteemsele umbusaldusele. Kutsun üles perearste usaldama ja kogu muu lasta ära teha tehnoloogiaettevõtteil.

Tehnoloogia ja sellest tulenevad inimeste ootused kasvavad kiiremini, kui normid nendega kohaneda suudavad. See on loomulik. Loodan väga, et selliste asjade käigu juures ei hakka riik oma vananenud norme arengule peale suruma, vaid on võimeline operatiivselt muutma iseennast.

Las surfarid jääda surfariteks ja laseme arstidel olla arstid. Niigi on meditsiinis raha vähe ja seegi kulub valdavas osas haiguste ehk tagajärgedega võitlemisele, selle asemel et motiveerida inimesi olema terved.