Selle asemel, et rääkida paratamatusest, tuleb rõhuda paindlikkusele, see on võtmesõna, mis 21. sajandi tööturgu kõige paremini iseloomustama peab. Teoreetilises plaanis on just muutuv tööturg see, mis peaks inimesed suurlinnadest väiksematesse kolima motiveerima, praktikas muutub see tänases Eestis aga iga päevaga üha keerulisemaks, sest elutähtsaid teenuseid paljudes paikades enam ei eksisteerigi. See on meie tänase lühinägeliku poliitika tulemus. Piinlik.
Teine oluline muutus, mida terve Eesti vajab ning mis on ka meie väiksemate asulate efektiivse funktsioneerimise eelduseks, on kodanikupalga kehtestamine. Kodanikupalk peab asendama sisuliselt kõik senised sotsiaaltoetused igakuise tingimusteta rahamaksega kõigile kodanikele. Töötavat süsteemi lammutada oleks rumalus kuubis, aga olgem ratsionaalsed – praegune süsteem ei töötagi. Sotsiaalkaitsesüsteem, mis ei suuda tagada tervisekindlustust 90 000 inimesele, mis ei suuda tagada hooldekodu kohta meie emadele ja isadele, vanaemadele ja vanaisadele, et anda neile võimalus väärikalt vananeda, rääkimata meeletust ning pahatihti alandavast bürokraatiast, ei ole miski, millest kümne küünega kinni hoida, vaid vastupidi. On viimane aeg seda tunnistada.
Eestis on kümneid, kui mitte sadu tuhandeid inimesi, kes suurlinnas elamisele midagi väiksemat, rahulikumat ning stressivabamat eelistaksid, see pole aga praegu kahjuks võimalik.
Rääkides solidaarsusest, siis just kodanikupalk ongi solidaarsuse definitsioon – meil ei pea olema võitjaid ja kaotajaid nagu jalgpallis, vaid meie väikeses Eestis peaksime kõik olema võitjad ja eeldused selleks on meil olemas.
Kodanikupalgal on aina kasvava linnastumise vältimisel väga suur potentsiaal. Lisaks paljule muule, millest olen ka eelnevalt kodanikupalgaga seoses kirjutanud, motiveeriks see inimesi kolima ka väiksematesse asulatesse, alustama väikeettevõtlusega, mis omakorda looks uusi töökohti ning taaselustaks meie agoonias väikelinnad, -asulad ning külad.
Eestis on kümneid, kui mitte sadu tuhandeid inimesi, kes suurlinnas elamisele midagi väiksemat, rahulikumat ning stressivabamat eelistaksid, see pole aga praegu kahjuks võimalik. Tõelise vabaduse üks nurgakivi on majanduslik vabadus ja just seda kodanikupalk pakubki. Selle asemel, et kulutada hoomamatud summad tasuta teenuste, nagu näiteks ühistransport, pakkumisele, tuleks see raha anda otse kodanikule, kes teavad meie ministritest oluliselt paremini, mis viisil seda enda jaoks kõige efektiivsemalt kasutada.
Kas Eesti väikelinnad, -asulad ning külad ongi surmale määratud? Kas sünnitusmajade ning teiste hädavajalike teenuste sulgemine ongi tänases Eestis paratamatu? Senise poliitika jätkudes, paraku jah. Kas see on vältimatu? Kindlasti ei, aga selleks on vaja mõelda suurelt ning kastist välja, mitte tegeleda peenhäälestusega.
Eesti on piisavalt väike, et selle igas nurgas saaksid inimesed tahtmise korral täisväärtuslikku elu elada ning ennast teostada. Need võimalused on meil olemas, nüüd, kulla valitsus, tuleb härjal sarvist haarata ja kaks sammu ette mõelda. Poliitikutena on see teie töö ning kohustus, soovin teile siiralt edu, sest sellest sõltub sõna otseses mõttes meie riigi tulevik.