Eilses «Aktuaalses kaameras» väitis vastne tervise- ja tööminister Riina Sikkut, et seoses inimeste üha kasvava kolimisega suurematesse linnadesse jätkub väiksemates asulates sünnitusosakondade kinnipanemine ka tulevikus. See olevat paratamatu ja olevat fakt. Punkt. Nii lihtsalt on.

Aga ei, siinkohal minister paraku eksib, paratamatu on see vaid praeguse lühinägeliku poliitika jätkumisel. Ning praeguse poliitika jätkumine pole sugugi paratamatu, pigem vastupidi, maailma praegune areng soosib vähemalt Eesti puhul seda, et meie väikelinnad ning -asulad alles jääksid ning inimesed ka väljaspool Tallinna ja Tartut saaksid end teostada ning täisväärtuslikku elu elada.

Jah, praegu on fakt on see, et maapiirkonnad tühjenevad inimestest kiiresti. Sellele arengule aitab kaasa ka Riina Sikkuti eelkäija ebaõnnestunud aktsiisipoliitika, mis sunnib väikepoode üksteise võidu uksi sulgema ja vähendab kohalike majanduslikke väljavaateid veelgi. Aga see on kogu loos üks väiksemaid põhjusi ja siinkohal ainult Jevgeni Ossinovskit süüdistada on ilmselgelt liig. Küsimus on selles, kas see on see suund, mida tahame me Eestis näha? Kas me tahame, et meie väikelinnade, -asulate ning külade elanikud on võimaluste puudumise tõttu sunnitud suurlinnadesse kolima?

Loomulikult ei taha ning kõige valem on praegu mõelda, et see protsess on kuidagi paratamatu. Õige küsimus siinkohal on, mida peaks tegema, et elementaarsed teenused, mille alla kuulub ka näiteks sünnitusosakondade olemasolu, maapiirkondadest ei kaoks ja kuidas tekitada olukord, kus eneseteostusvõimalused eksisteeriksid ka väljaspool suuri linnu. On see üldse võimalik? Jah, ning see pole sugugi nii keeruline, kui tundub.

Terve 21. sajandi peamine võtmesõna on tehnoloogiline areng. Kas me seda tahame või mitte, ei olegi siinkohal primaarne, sest peatada seda pole võimalik. Oluline on vaid see, et see areng teeniks õiglaselt kõiki, mitte ainult väikest gruppi «eliidist».

Siinkohal ei taha ma kirjutada tehisintellektist ja sellest, kuidas lähiajal tuhanded töökohad kaovad. Esiteks väärib see teema eraldi artiklit, teiseks hüppab välja hunnik inimesi, kes väidavad, et sellekohane hirm on asjatu, sest «industriaalrevolutsiooni ajal räägiti ju sama juttu, aga mitte midagi hullu ei juhtunud». Kõik, kes vähegi teemasse süvenenud on, mõistavad, et tänapäeva tehnoloogiline revolutsioon ning industriaalrevolutsioon on võrreldamatud. Aga las ta selleks korraks jääda.

Tehnoloogiline areng avaldub aga ka näiteks uutes töötegemise võimalustes. Viimaste aastatega on tuntavalt suurenenud kodukontoris töötavate inimeste arv ning kõik märgid näitavad, et lähiajal kasvab see plahvatuslikult. Eesti, muide, on praegu selles arvestuses Euroopa keskmik, kuid transformatsioon toimub siin keskmisest oluliselt kiiremini. Üha enam firmasid, tooteid ja teenuseid on kolinud veebi, töötaja füüsiline kohalolu kontorilaua taga on üha väheneva tähtsusega ning siinkohal pole kindlasti tegu ajutise trendiga. Loomulikult ei koli kõik töötajad kodukontorisse, see oleks võimatu, aga seda arengut peab ka riik omalt poolt igati toetama ning siinkohal ka eeskuju näitama.

Selle asemel, et rääkida paratamatusest, tuleb rõhuda paindlikkusele, see on võtmesõna, mis 21. sajandi tööturgu kõige paremini iseloomustama peab. Teoreetilises plaanis on just muutuv tööturg see, mis peaks inimesed suurlinnadest väiksematesse kolima motiveerima, praktikas muutub see tänases Eestis aga iga päevaga üha keerulisemaks, sest elutähtsaid teenuseid paljudes paikades enam ei eksisteerigi. See on meie tänase lühinägeliku poliitika tulemus. Piinlik.

Teine oluline muutus, mida terve Eesti vajab ning mis on ka meie väiksemate asulate efektiivse funktsioneerimise eelduseks, on kodanikupalga kehtestamine. Kodanikupalk peab asendama sisuliselt kõik senised sotsiaaltoetused igakuise tingimusteta rahamaksega kõigile kodanikele. Töötavat süsteemi lammutada oleks rumalus kuubis, aga olgem ratsionaalsed – praegune süsteem ei töötagi. Sotsiaalkaitsesüsteem, mis ei suuda tagada tervisekindlustust 90 000 inimesele, mis ei suuda tagada hooldekodu kohta meie emadele ja isadele, vanaemadele ja vanaisadele, et anda neile võimalus väärikalt vananeda, rääkimata meeletust ning pahatihti alandavast bürokraatiast, ei ole miski, millest kümne küünega kinni hoida, vaid vastupidi. On viimane aeg seda tunnistada.

Rääkides solidaarsusest, siis just kodanikupalk ongi solidaarsuse definitsioon – meil ei pea olema võitjaid ja kaotajaid nagu jalgpallis, vaid meie väikeses Eestis peaksime kõik olema võitjad ja eeldused selleks on meil olemas.

Kodanikupalgal on aina kasvava linnastumise vältimisel väga suur potentsiaal. Lisaks paljule muule, millest olen ka eelnevalt kodanikupalgaga seoses kirjutanud, motiveeriks see inimesi kolima ka väiksematesse asulatesse, alustama väikeettevõtlusega, mis omakorda looks uusi töökohti ning taaselustaks meie agoonias väikelinnad, -asulad ning külad.

Eestis on kümneid, kui mitte sadu tuhandeid inimesi, kes suurlinnas elamisele midagi väiksemat, rahulikumat ning stressivabamat eelistaksid, see pole aga praegu kahjuks võimalik. Tõelise vabaduse üks nurgakivi on majanduslik vabadus ja just seda kodanikupalk pakubki. Selle asemel, et kulutada hoomamatud summad tasuta teenuste, nagu näiteks ühistransport, pakkumisele, tuleks see raha anda otse kodanikule, kes  teavad meie ministritest oluliselt paremini, mis viisil seda enda jaoks kõige efektiivsemalt kasutada.

Kas Eesti väikelinnad, -asulad ning külad ongi surmale määratud? Kas sünnitusmajade ning teiste hädavajalike teenuste sulgemine ongi tänases Eestis paratamatu? Senise poliitika jätkudes, paraku jah. Kas see on vältimatu? Kindlasti ei, aga selleks on vaja mõelda suurelt ning kastist välja, mitte tegeleda peenhäälestusega.

Eesti on piisavalt väike, et selle igas nurgas saaksid inimesed tahtmise korral täisväärtuslikku elu elada ning ennast teostada. Need võimalused on meil olemas, nüüd, kulla valitsus, tuleb härjal sarvist haarata ja kaks sammu ette mõelda. Poliitikutena on see teie töö ning kohustus, soovin teile siiralt edu, sest sellest sõltub sõna otseses mõttes meie riigi tulevik.