Tšintšilja.

FOTO: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES / PM/SCANPIX BALTICS

Viimastel nädalatel on hoogu kogunud nii-öelda heategevuskampaania, kus 50 euro eest saab osta tšintšilja ning niiviisi ta hukkamisest päästa. Kas tegemist on õilsa päästeoperatsiooni või pettusega, arutleb kirjanik ja Vabaerkonna Pärnumaa piirkonna juht Heli Künnapas. 

Ma usun väga loomade päästmisse ja toetan seda. Teisalt tean, et loomapidamine ei ole niisama naljaasi, mida igaüks võib lihtsalt teha. Eriti sellise loomakese puhul, nagu seda on tšintšilja.

Kõik, kes on tšintšiljadega kokku puutunud teavad, et nad on väga tundlikud loomad. Vajavad õigeid tingimusi ning uute inimeste, ruumide ja olukordadega väga lihtsalt ei lepi. See tähendab, et aastaid farmis kasvanud loomad ei ole lemmikloomad, kellena neid käesolevas kampaanias müüa püütakse. Nad pole harjunud mitmete võõraste inimeste ning mängimisega.

Teiseks ei taha tšintšiljad elada üksinda. Neid peaks ostma mitme kaupa, mida samuti kusagil ei mainita. Ehk siis minimaalne panustamine selle «kampaania» raames peaks olema 100 eurot. Lisaks puur ja liivakast ja muu loomakesele eluks vajalik.

Seda kõike aga selles heategevuskampaanias ei räägita. Inimestele jäetakse mulje, et loomad on suures ohus ja neid saab sellest välja osta! Turuhinna eest. Selle hinnaga, mille omanik talvel nende nahastamise eest nagunii kätte saab, kui osad loomad müümata jäävad.

Olen ise aastaid küülikufarmi pidanud ning oman karusloomakasvataja kutsetunnistust. Küülikud olid meil nii lemmikloomaks, kuid mitmed said ka ära söödud. Jah, oleme inimesed, kes ei ela ilma lihata.

Olen igasuguse loomade piinamise vastu. Veel rohkem aga selle vastu, kui heategevuse sildi all tehakse suurt äri, mille käigus lõpuks loomad veelgi rohkem kannatavad.

Saan aru, et varjupaigast sa põhimõtteliselt ostad endale koera või kassi, sest maksad kinni nende hooldamiskulud ning erinevad protseduurid, mis on tehtud. Aga kui farm on sulgemisel ning soov on loomadele kodu leida, siis turuhinna küsimine on puhas turundustrikk.

Olen igasuguse loomade piinamise vastu. Veel rohkem aga selle vastu, kui heategevuse sildi all tehakse suurt äri, mille käigus lõpuks loomad veelgi rohkem kannatavad.

4

Seejuures on hirmus, et heategevuse sildi all tehakse asju, mis tegelikult võivad kaasa tuua hullema kahju. Inimesele jäetakse mulje, et kõigest 50 euro eest saab ta aidata. Me kõik soovime seda. Kasvõi kõige muu raiskamise ning kulutamise kompenseerimiseks soovime aegajalt midagi head teha.

Keskmine inimene ei mõtle ju sellele, et igapäevaselt jätame maale suuri jalajälgi, mis võiks olematud olla. Lihtsam on aegajalt kampaania korras aidata. Tuues aga farmist koju ühe täiskasvanud looma, võib ta üsna kiirelt lihtsalt niisama ära surra. Ja see on kindlasti hullem, kui farmis nahastatud saada. Nii tehakse heategevuse sildi all lõpuks ka loomakestele hoopis halba, kuna ostavad inimesed, kes soovivad head teha, mitte need, kes on tõesti tšintšilja pidamiseks valmis ning seda päriselt soovivad. Vajaduse tekitamine. Seda ju turundajad peavadki tegema.

Aga kui turundaja rolli on asetatud heategevusorganisatisoon?

Selline turunduskampaania on kahjulik kõigile heategevusega tegelejatele, sest selliste petturite pärast jäävad päris abivajajad tihti abita. Ja kui me inimestena märkaksime igapäevaselt rohkem kõike, mis meie ümber toimub, siis saaksime iga päev maailma väikeste sammukeste kaupa parandada ning ei peaks tormama päästeoperatsioonile, milleks meil eeldusi ei ole.