Raha

FOTO: Arvo Meeks/Valgamaalane

Brexiti üks vahetumaid tagajärgi Eestile on see, et Euroopa Liidust lahkub üks olulisemaid eurointegratsiooni projekti doonoreid, Suurbritannia. Euroopa Liidu liikmed võib jagada saajateks ja doonoriteks. Iga liikmesriik paneb teatud summa ühisesse rahakotti ja sellest ka saab igaüks teatud summa. Kui riik maksab sinna rohkem, kui saab, on ta doonor, ja kui saab rohkem, kui maksab, siis saaja. Põhimõtteliselt on doonoreid Euroopa Liidus kümme, saajaid praktiliselt kaks korda enam. Kui vaadata näiteks 2014. aasta andmeid, siis kõige rohkem maksid Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia, per capita Taani, Rootsi ja Holland. Suurimad saajad on Poola, Ungari ja Kreeka ning per capita Leedu, Kreeka ja Eesti. Ajavahemikul 2007–2014 sai Eesti ühisest eelarvest üle nelja miljardi euro, mis teeb veidi enam kui 3100 eurot ühe Eesti elaniku kohta.

Järgmisel eelarveperioodil väheneb Brüsseli toetus Eestile 40 protsenti. Sellel on erinevaid põhjuseid. Pärast Suurbritannia lahkumisotsust on Euroopa Liidus kasvanud teiste doonormaade hulgas rahulolematus, kuna sissemaksed ühisesse eelarvesse vähenevad. Peale selle on oluliselt kasvanud kulutused hiljutiste migratsioonilainetega Euroopasse saabunute integreerimiseks. Seepärast on viimaste aastate vältel oluliselt muutunud ka retoorika Euroopa tippkohtumistel. Kui varem räägiti vähem arenenud majanduste järeleaitamisest Euroopa üldisele tasemele, siis nüüd räägitakse mitmekiiruselisest Euroopast, mis koosneb arenenud tuumikust ja sabassörkijatest.

Eurotoetuste vähenemine ei tähenda maailma lõppu. Kuid see on valus löök. See tähendab, et Eestil tuleb subsiidiumite kahanedes vähendada väljaminekuid infrastruktuuriprojektidele. Arvestades Euroopa Liidu raha kandvat osa nendes arendustes, pole ka välistatud infrastruktuuriprojektide katkemine lähitulevikus. Põllumajandustoetuste vähenemine muudab põllumehe elu raskemaks. See võib kaasa tuua selle, et mingid põllumajandusharud võivad välja surra, kuna kaotavad otstarbe, ning meie jaoks on suletud ka turud, mis võiks neid raskest olukorrast välja aidata.

See tähendab tõenäoliselt uut maksureformi, sest ühest küljest on tarvis tõsta panust teatud maksudele ja teisest küljest maksude kogumise efektiivsust. Subsiidiumite vähenemine tähendab tulevikus ilmselt ka kärpeid sotsiaalkulutustele ja muudele eelarvelistele väljaminekutele.

Eesti arengu peamine strateegiline printsiip viimased 15 aastat on olnud see, et küll probleemid ise üle lähevad.

Eesti arengu peamine strateegiline printsiip viimased 15 aastat on olnud see, et küll probleemid ise üle lähevad. Teatud puhkudel see töötab, kuid mastaapsete probleemidega, millega me lähemas tulevikus aina tõsisemalt kimpus oleme, näiteks rahvastikuprobleemide ja regionaalarenguga, nii ei ole. Ja nii ei ole ka Euroopa Liidu vähenevate subsiidiumitega. Saame loota vaid iseenda ajudele ja iseenda kätele.