Aarne Seppel: uus jõud tahaks lennata, aga...

Uus poliitiline jõud tahaks kogu Eesti elu paremaks muuta. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Eesti 200 manifest lõi vähemasti korraks tiigis vee virvendama, juba aastapäevad on ääriveeri sahistatud jutte, et Eesti on küps uue poliitilise jõu tekkimiseks. Reformierakonnas on stagneerunud kaabakad, Keskerakonnas on korrumpeerunud kaabakad, IRList ja sotsidest ei saa keegi midagi aru, EKRE on ühe teema partei, Vabaerakond on vaba ja rohelised liiga rohelised.

Südamepõhjast on paljud endamisi sõnanud Runneli sõnadel Ruja laulu: «Tuleks võtta see tuletungal, mille Tuglas on pillanud peost,...». Samas laulus öeldakse ka, et «liiga palju unistusi pole tehtud teoks, liiga palju õlleõhtuid jäebki ainsaks vägiteoks».

Puhas rõõm, et vähemalt ühe seltskonna kokkusaamistest on sündinud mingi idee, soov pühkida isamaa palgeilt kõik, mis on vale. Kaua igatsetud suur narratiiv on käeulatuses. Nüüd on vaja korda ajada ainult mõned tühised formaalsused nagu erakonna moodustamine, valimistel võitmine ja siis saabki Eesti elu korda seada.

Uue poliitilise jõu igatsusest rääkides on igatsevalt vaadatud Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni võiduka presidendikstõusu poole. Varasema vähese poliitilise taustaga mees tuli ja tinistas lisaks protestimeelsetele ära enamiku prantsuse rahvast.

On siis või ei ole? Või on ikka pigem nii, nagu Jaan Tätte sõnadel lauldakse: «Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt.»

Sattusin ka ise mullu üht Macroni Prantsusmaa presidendivalimiste kampaaniakõnet vaatama. Prantsuse keelt ma küll ei mõista, küll aga oli aru saada, et see on mees, kes teab, mida ta tahab, ta tahab seda väga ja oskab oma tahtmist ka publikule veenvalt väljendada.

Macron tahtis võimu ja selle ta ka võttis. Võim ei ole kingitus.

Eesti 200 manifesti taga seisvad inimesed kirjutavad: «Nii teemegi ettepaneku moodustada Eesti arengusse panustada soovivaid inimesi koondav poliitiline liikumine,...» On siis või ei ole? Või on ikka pigem nii, nagu Jaan Tätte sõnadel lauldakse: «Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt.»

Lihtne on kriitikat pareerida väitega, et me ei aja taga populistlikku hiilgust, aga vaat meil on hea sisu, meie näeme probleemide tuuma. Ei vaidle vastu, manifesti kuus alajaotust on kõik sõnastatud väga hästi. Õiged punktid on üles leitud ja esile toodud. Ei saa manifest kuidagi olla ka üksikasjalik tegutsemisjuhis. Aga võibolla ma olengi naiivne, kui ei näe, kuidas manifestis toodud ideed eristuvad oluliselt praeguste erakondade sõnumitest. See kõik on juba olnud. Vähe on uut, vähe on konkreetsust, vaevalt et väga paljud vastugi tahavad vaielda.

Olen viimane, kes igatseks poliitikasse kõva kätt, kes kõiketeadva isakesena korra majja lööks. Aga ma tahan, et uue poliitika vajalikkusest kirjutavad inimesed ise kogu oma olemuse ja viimse kui rakuga oleksid selles veendunud. Raske on innustuda üleskutsest, mille kirjutajad ei ütle: «Meie teeme! Tulge kaasa!», vaid leebelt kutsuvad looma uut poliitilist liikumist.

Eesti ei vaja järjekordset nibin-nabin valimiskünnise ületavat seitsme mandaadi erakonda. Kui plats puhtaks, siis läikima!

Muidu ei usu.