Kaire Uusen: Eesti 200 seisukohad eestivenelaste teemal on ilusad, aga selline «ühine idüll» pole veel võimalik

Kaire Uusen Foto: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES/PM/SCANPIX BALTICS

Uuel Eesti 200 liikumise põhimõtetel on jumet, seal on tunda hakkamist, optimismi ja idealismi, aga sisu jääb puudu ning keskkond, kuhu seda sobitada, pole kahjuks õige või siis selleks veel valmis, kirjutab kolumist Kaire Uusen. 

Manifesti ridade vahele, samuti teades asjaosaliste tausta ja varem avaldatud seisukohti, tuleks pöörata tähelepanu just integratsiooniteemale, sh manifestis mainitud mitmekeelsed koolid ja ettevõtted, teise keele aktsepteerimine eesti keele kõrval. See on õilis soov, aga reaalsuses see veel ei toimi. Kuna keele- ja integratsiooniteema on viimastel aastatel Eestis laia kõlapinda leidnud, tasub eelkõige sellele tähelepanu pöörata.

Põhjus, miks see ei sobi, on enam-vähem sama kui see, miks sakslased tunnevad aastal 2018 endiselt kogu maailma ees süümepiinu ja jätkavad vabandamist, või see, miks taanlased ei taha endiselt saksa keelt rääkida, miks tšehhid, poolakad ja ungarlased ei räägi turistidega vene keelt (ega üldse mingit muud keelt) või miks hollandlased (need, kes ei ole unustanud) ütlevad üle 70 aastat hiljem endiselt oma naabritele sakslastele: «Too mu jalgratas tagasi» jne. Ärme isegi hakka Israelist või kaugematest riikidest ja maailmadest rääkimata.

Ainult kusagil maailma äärealadel või pikalt rahu nautinud heaoluriikide inimesed võivad nagu pingviinid elada eelarvamustevabalt ja siiralt uskudes, et iga inimene soovib naabrile head. Eestlasest sellist pingviini vähemalt lähema 50 aasta jooksul ei saa.

Eestlaste ja venelaste integratsioon uue poliitilise liikumise algatajate soovitud kujul on mõeldav ehk aastatel 2060-70, kui selleks ajaks tõesti selgub, et Vene oht polegi realiseerinud, kui siin elavad vene inimesed on eesti keele sama selgeks saanud nagu vähemusrahvused mõnedes teistes riikides.

Aga mis peamine – kui pole enam elavate hulgas neid, kes elasid üle neljakümnendate-viiekümnendate õudused, kes ise või kelle vanemad viidi Siberisse või surid vangilaagrites. Õnneks on selleks ajaks surnud või rauga vanuses on ka need ehk minuealised, kes mäletavad eredalt nõukogude aega ja oma vanavanemate lugusid, aga kellel on juba ehk üksikuid häid vene taustaga tuttavaid, aga sisemine hääl sunnib ikka olema ettevaatlik.

Seega on ka praeguste keskealiste inimeste hoiak siiski ettevaatlik, sest rumal oleks unustada tehtud ülekohust ning eeldada, et see ei kordu.

Ainult kusagil maailma äärealadel või pikalt rahu nautinud heaoluriikide inimesed võivad nagu pingviinid elada eelarvamustevabalt ja siiralt uskudes, et iga inimene on ikkagi inimene, kes soovib naabrile head.

Pealegi on Eestis tekkinud nagunii juba arvestatav osa inimesi, kes on avalikult öelnud, et Venemaad ei ole mõtet karta, vaid tuleb karta hoopis läänest tulevaid ohte. Vene keel on Eestis praegu rohkem nähtaval kui kogu taasiseseisvusajal. 1988. aastal oleks see mõte olnud ulmevaldkonnast. Kellel on õigus, näitab aeg, aga teha olematuks eestlaste kannatusi või sundida neid vägisi unustama, kahjuks ei saa.

Niisiis, seisukohad eestivenelaste teemal on väga inimlikud ja ilusad, aga paraku ei ole selline «ühine idüll» veel võimalik. Laske enne kannatanutel ja mäletajatel ära surra, siis võib puhtamalt lehelt, uute põlvkondadega luua Eestisse ühiskonna, kus integratsioon toimib iseenesest, kus pole enam eelarvamusi, ükski keel ei tekita kelleski pahameelt ning rahvus ei tähenda midagi.

Ülejäänud manifesti teemade kohta tuleks öelda, et pole seal seda, millest poleks aastaid räägitud. Järelikult on seda raske teostada. Sisulist selgitust jääb kõvasti puudu, et see eristaks seisukohti aastate jooksul esitatud parteide programmidest või majandusteadlaste soovitustest.

Laske enne kannatanutel ja mäletajatel ära surra, siis võib puhtamalt lehelt, uute põlvkondadega luua Eestisse ühiskonna, kus integratsioon toimib iseenesest, kus pole enam eelarvamusi, ükski keel ei tekita kelleski pahameelt ning rahvus ei tähenda midagi.

Targast majandusest on räägitud pärast millenniumi vahetust kogu aeg. Enne masu teatas suur osa ettevõtteid, et nad on võimalikuks kriisiks valmis, aga aeg näitas, et ei olnud.

Majanduse struktuurimuutustest ja ühiskonna sotsiaalsetest probleemidest on räägitud samuti kogu aeg, aga kogu ühiskonnale sobivaid lahendusi pole leitud. Kuidas siis nüüd see võimalik on, kui ühiskond on veel lõhestunum kui näiteks kümme-viisteist aastat tagasi?

Välisinvesteeringud pole mingi võluvits, sest välisinvestor ei ole mitte iial huvitatud võõra riigi arengust, vaid ainult omakasust. Mingil perioodil ja ulatuses on need vajalikud, aga ükski riik ei saa majandust selle peale üles ehitada.

Kiired reformid. Sõnades on see ilus, aga tegelikkuses on aastaid tehtud just kriitikat liigse kiirustamise, uuringute vähesuse või ainult poliitiliste huvide arvestamist (nn riigikogu või omavalitsuste valimiste tsükli jooksul). Mida kurdab meie rahvas, ettevõtjad, põllumehed alati mis tahes muudatuse puhul? Just seda, et puudub suurem pilt, ei nähta tervikpilti, vaid käitutakse hetketulu nimel ja tehakse miski asi ära.

Ettevõtted lubatakse rahvusvahelisemaks muuta ning luua head välisühendused teiste riikidega. Kas seda kõike pole nagunii püütud teha, aga majanduslikult ei tasu ära, või siis vastupidi, sellele on ju ka vastu seistud?

Kokkuvõttes on see samm tervitatav, aga kas siin on midagi uut peale ridade vahele pikitud integratsiooni teema? Kuidas inimesi teisiti mõtlema ja käituma panna, et kõiki neid häid mõtteid teoks teha. Kuid nagu sakslane, taanlane, tšehh pole minevikku unustanud, nii ei saa Eesti 200 peale mõeldes kaotada ära eestlaste ja Eesti riigi mälu, kogemusi ning minevikku.