Ahto Lobjakas: kui Eesti 200 suudaks valimistel välja panna arvestatava nimekirja, oleks see halb uudis esmajoones Reformile

Ahto Lobjakas Foto: Eero Vabamägi

Eesti 200 manifest lubab suuri ideid, kuid pelk rahulolematus tänase seisuga, ükskõik kui õigustatud, ei ole visiooni aseaine, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Esimese hooga jätab Eesti 200 manifest mulje, et numbrist on üks null välja unustatud. Käibele läinud kujul märgitakse selleaastast juubelit EV100, loogiliselt pidanuks pealkirjas olema EV200. Aga Eesti 2000 hõng asja juures on sisulisem. See, et nullirida aastaarvus provotseerib automaatselt revolutsioonilisi või vähemalt reformilisi pidulikke manifeste, on ammu tuntud seaduspära. Muidugi, oleks allakirjutanuid 200, saaksime võitlusliku vihje Spartast rääkivatele Hollywoodi kassahittidele.

Võitluslikkus on aga rõhutatult see, mida manifest meile ei paku. Läbivalt jääb kummitama küsimus: «Kuidas?» Olgu, diagnoosiga võib nõustuda – Eesti kobab prillideta pimeduses –, aga mis saab edasi? Eesti 200 kirjeldab end väljakutse ja kindaheitena tänasele poliitilisele status quo'le, lubab tõsta debati taset ja teravdada fookust.... Aga kuidas? Manifest vaikib jäärapäiselt kõige olulisemas – kas 2019. aasta riigikogu valimistele on oodata uue, liikumise tüüpi erakonna lisandumist? Või mitte? Näib, et Eesti 200 osalised ise ei oska sellele küsimusele vastata ja see on halb märk. See manifest, kuigi paljuski positiivselt intrigeeriv, on sündinud toorena.

Veel natuke «kuidas?» lainel  jätkates – Eesti 200 tahab panna Eestist eemal elavad inimesed (ilmselt väljarännanud) panna kasvatama Eesti kapitali. Kuidas? Kuidas kavatsetakse siia meelitada investoreid, kes Eestisse raha jätaks? (E-residentsus, pro või contra?). Eesti tuleb taas kokku siduda... Kuidas? (Tänast «riigireformi» jätkates ja elanikke riigi võimaluste järgi ökonomiseerides või vastupidi?) Tihedamalt välismaailmaga ühendada... Kuidas? (Rail Baltica, pro või contra?). Ühtne Eesti koolimudel kõigile rahvustele... Kuidas? (Eestikeelne, mitmekeelne?) 

Eesti 200 manifest lubab suuri ideid, kuid pelk rahulolematus tänase seisuga, ükskõik kui õigustatud, ei ole visiooni aseaine. Lähim, mis autoritel suurtes küsimustes visioonina pakkuda on, on jutt ökoloogiast, liigirikkusest ja metsa vääristamisest. Aga on igaühe enda oletada, kas metsaraie tänases mahuses peaks Eesti 200 järgi jätkuma või mitte ning kas tselluloositehas tuleb või mitte (isegi Andrus Ansip on konkreetsem)

Eesti 200 nõuab tähelepanu suurtele trendidele, pakub aga numbriteta Exceli. Et tänane transport, sotsiaalhoolekanne, tervishoid, haridus jne kindlasti aasta 2118 nõuetele ei vasta, tundub päevselge. Samuti eeldus, et meie ja meie järglased tahame ikka paremini elada. Mõistlikke juhtnööre meile aga ei pakuta. Tuleviku ennustamine on tänamatu töö. E-lahenduste mainimine samas hingetõmbes nõudmisega, et riigiteenused jõuaksid iga Eesti elanikuni, mõjub plaastrina haaval. Kindlasti on EV200 hüper-e-stunud, aga samavõrra kindlasti vajavad saja aasta pärastki inimesed arstiabi, lapsed koole, täiskasvanud töökohti ja palju muud, milleks riik peab endiselt investeerima füüsilisse taristusse.

Manifesti üks suurimaid vastamata küsimusi ongi kogukonna mõiste ja tähenduse õhku rippuma jätmine meie tänases Tallinna-keskses riigis. Enam-vähem samas kategoorias on puuduv diskussioon EList, abirahadest ja ühenduse tulevikust; julgeolekust ja alliansidest ning Venemaast; rääkimata rahvusküsimusest. Kõik see viitab ettevaatusele, mis lubab oletada, et autorid flirdivad siiski poliitiliste ambitsioonidega. 

Kui nii, siis oleks erakonna Eesti 200 peamine müüginumber värske asjatundlikkus (allakirjutanute juhikvalifikatsioon ja kogemus ei jäta kahtluseruumi). Lootus vältida parteimänge viitab samas suurele poliitilisele naiivsusele. Mis oleks ka uue poliitilise jõu suurim nõrkus. Manifest räägib vajadusest organiseeruda, aga jätab lahtiseks, kas rusika, rakukese või lihtsalt vestlusklubina. Nii ei saa Eesti 200-l olla asja võimu juurde – ega ka reaalset šanssi end teostada. Võim eeldab Eestis efektiivse ja amoraalseks olelusvõitluseks valmis parteistruktuuri olemasolu. Alternatiive on proovinud rohelised ja teatud ulatuses SDE ja IRL – eduta.

Mis ei tähenda, et Eesti 200-l ei pruugiks olla mõju. Programmilisema selguse tekkides võib liikumine hakata toimima valimisdebatis teatud määral agendakujundajana. Kindlasti on valmis huvitavaid ideid kannibaliseerima Kaja Kallase Reformierakond. Kuid ka Keskerakond üritab moderniseeruda, nagu osutab PR-ministri töölevõtmine valitsusse.

Kui Eesti 200 suudaks valimistel välja panna arvestatava nimekirja, oleks see halb uudis esmajoones Reformile. Nooremapoolsed edukad tehnokraadid asuksid täpselt selles nišis, mida Kaja Kallas enda omaks loeb. Kui liikumine saaks lisaks sõnaosava naisjuhi, võiks tegemist olla saatuse kingitusega Jüri Ratasele.