Sirbis sel reedel: milliseid raamatuid loevad vangid?

Homses Sirbis: 

Foto: Sirp

MIHHAIL TRUNIN: «Karajev hirmutab, aga mina ei karda»

Isegi kõige getostunumal struktuuril on oma hierarhia, mille tipus on poliitikud, kelle poolt «marginaalid» hääletavad.

Nikolai Karajevi artikli «The Division Bell Land. Väga eestilik lugu» ilmumine ajakirja Vikerkaar selle aasta esimeses numbris on kahtlemata tähelepanuväärne sündmus. Esiteks on selle teksti kirjutanud erudeeritud, andekas ja terava pilguga inimene. Karajev on hästi teada kui ajakirjanik, kirjanik ja tõlkija. Teiseks – ja see on mulle erakordselt tähtis – on tegemist sündmusega, mida olen oodanud ja mille vajalikkust rõhutanud tekstist teksti.

Kohaliku vene intelligentsi esindaja (siin võiks kasutada ka märksa kõrgelennulisemat sõna «eliit», kuid Karajevile, niipalju kui mina oskan öelda, sobib pigem lihtsa Lasnamäe poisi kui entsüklopedistist snoobi kuvand) on ulatuslikult ja argumenteeritult arutlenud mitmete probleemide üle, mis mingil viisil erutavad kolmandikku meie maa elanikest, ning teinud seda eesti keeles ühes meie tähtsaimas ajakirjandusväljaandes.

PILLE-RIIN LARM: Uudiskirjandus läheb vanglas sooja saiana

Tartu vangla raamatukogus on eriti populaarsed teemad filosoofia, psühholoogia ja eneseabi, laenutuste edetabelis troonivad aga tehnikaajakirjad.

Postkasti potsatab kiri teemaga «Mida räägib meile raamaturiiul?». Tegu on kutsega ühe suure raamatukogu uuele näitusele. Aitäh. Tulen kindlasti, astun läbi millalgi vahemikus esmaspäevast kuni laupäevani.

Seevastu Tartu vangla raamatukokku ei ole väljastpoolt tulijal lihtne pääseda, liiati sinna midagi kaasa võtta: tuleb täita mitu avaldust ja läbida turvakontroll. Kui järele mõelda, siis ei ole see protseduur keerulisem tavalisele lennureisile minekust. Ka vanglaraamatukogu ruumid on tavalised, raamatukogu nagu iga teinegi, lihtsalt vitraažide taga on akendel trellid. Eriliseks teeb vanglaraamatukogu hoopis lugejaskond.

DORIS KAREVA: Sophrosyne raamatusaar

Võib-olla oleks hea luua raamatusaar, kuhu autorid ja kirjastajad saaksid pidevalt tuua oma teosed ja kuhu laekunud värske kirjandusega varustataks haigla- ja vanglaraamatukogusid?

Miski ei ole iseenesest hea või halb – üksnes mõtlemine teeb ta selleks, märgib Hamlet kohtumisel Rosencrantzi ja Guildensterniga. Talle oli ennekõike Taanimaa, aga tõenäoliselt kogu maailm vangla, umbrohtu kasvand aed, oma valedes läila ja lämmatav.

ANDI HEKTOR: Kahe ja poole rektori kokkulepe

ehk Akadeemilisest vabadusest ja teaduslikust maailmapildist

Eelmise aasta sügisel tulid Tartu ülikooli, maaülikooli ja tehnikaülikooli rektorid välja ühisavaldusega «Kolme ülikooli rektorid ühendavad kompetentsid riiklikult tähtsate küsimuste lahendamiseks». Kiiresti sai see tuntuks kolme rektori kokkuleppena. Nende ülikoolide paljud teadlased ei nõustunud kokkuleppega. Oma kampaanias lubasid mõlemad Tartu ülikooli rektorikandidaadid leppest loobuda. Harutame puntra lahti: miks paljud teadlased kokkulepet ei taha ja miks see ülikooliametnikele meeldib?

Hea teadus. Endla Lõhkivi intervjueerib teadusfilosoof Paul Hoyningen-Huenet.

PAUL HOYNINGEN-HUENE: «Teaduslik imperialism on kitsarinnalisus, vaade, et kõik peaksid olema ühe või teise teaduse, näiteks füüsika sarnased.»

MATI HINT: Tõejärgne ajastu jõudis koreograafiasse

Väljamõeldist Katariina I-st kui Rõngu talutüdrukust Martast on nüüdseks tiražeeritud, nii et vähe pole.

Eesti Rahvusballetis ehk Estonia teatris esietendus 15. märtsil Toomas Eduri ballett «Katariina I. Pildikesi Katariina I elust» (Tauno Aintsi muusika). Ballett sai lühikese ajaga väga palju tutvustusi ja arvustusi raadioeetris ja ajakirjanduses, sealhulgas ka karmi kriitikat. Jätan koreograafia ja muusika analüüsi asjatundjatele ja keskendun balleti libretos, kavabrošüüris ja tutvustustes-arvustustes enam-vähem kõhklusteta esitatud ajaloo väänamisele, mis on igati tõejärgse maailma vääriline.

TRISTAN PRIIMÄGI: Balti teadvus ja Balti teadus

Wiesbadeni filmifestivalil «Go East» analüüsiti Baltimaade filmiajalugu ja identiteeti sümpoosionil «Hübriididentiteedid. Balti filmikunst».

«Kuidagi kramplik on see, kuidas idaeurooplased püüavad pidevalt oma identiteeti konstrueerida. Kas teile ei tundu nii? Lääs rahastab üldse igasugust mõttetust. Püüab oma täissöönud süümest üle saada. Samas on see rahastamine lihtsalt koloniseerimine. Mingit Balti tunnetust ei ole olemas. Mingit Baltit ei ole olemas.» Selliste sõnadega läheneb «naine kirjanduskonverentsilt» (nagu tiitrites kirjas) Katariina Laugu kehastuses šveitser Theole filmis «Sügisball»,1 kus leiab aset kirjanduskonverents «Balti teadvus 2006».

TRIIN OJARI: Imaginaarsed ruumid

Arhitekt Tania Tovar Torres jutustab kaduvate hoonete lugusid. Arhitektuuri järelelu toidavad kujutlusvõime ja loovus.

Teise templi lugu. Saalomoni tempel on Jehoova enda käsu kohaselt püstitatud pühakoda, kahel korral hävinud ja taas «algupärasena» püstitatud hoone, mille püha müüri juurde Jeruusalemmas toob ehe usk igal aastal tuhanded inimesed üle maailma.

Templi koopiaid on aegade jooksul ehitatud paljudesse paikadesse. Nelja aasta eest avati ka São Paulos uus hiiglaslik Saalomoni tempel. Oma kümne tuhande kohaga on see Brasiilias suurim. Jumala Kuningriigi universaalkirik (UCKG) tegi pühakoja jälle «täpse koopiana», ent loomulikult kümneid kordi suuremana – ning taas toob ehe usk massid selle juurde. Maja küütlev valgusmäng ja teatraalsed tseremooniad räägivad sedasama igavest lugu hoone kui idee kestvusest. Kopeerimine on algse säilitamise abivahend, kuid jääb küsimus, kas sel juhul on ikka tegu täiesti uue hoone või siiski pärandiga.

BIANKA PLÜSCHKE-ALTOF: Kahtlustäratavad tõed ääremaast

Oleme harjunud hierarhilise mõtteviisiga, aga see tuleb kahtluse alla seada. Miks peaks linn olema normatiivne standard, millega ääremaad võrrelda?

„Aga see on ju ääremaa!“ pidin ma korduvalt kuulma, kui 2003. aastal vahetusõpilasena Eestisse tulin – ja mitte ainult sakslaste käest, vaid ka eestlastelt endilt. Pidevalt pidin kuulma kahtlusi, kas siin on elekter, ja veelgi rohkem tuli välja, et Eestist ei teata suurt midagi, seda oli sakslasel raske kaardiltki leida. Need reaktsioonid olid täielikus vastuolus sellega, mida ise Eestis elades kogesin. Mäletan siiamaani vaimustust esimestest wifi-punktidest, mida tol ajal nt bensiinijaamades leida võis – asi, millest Saksamaal ei oldud kuuldudki. See oli esimene kord, kui aru sain, et see, kuidas mingist kohast räägitakse ehk koha maine võibki olla olulisem sellest, mida sealt tegelikult leida võib.

REBEKA PÕLDSAM: Milline oleks Jüriöö ülestõusu 700. aastapäeva tähistamise sõnum?

Kumus on avatud Linda Kaljundi ja Tiina-Mall Kreemi kureeritud uurimuslik näitus  «Ajalugu pildis – pilt ajaloos», mis käsitleb erilise rõhuga rahvuslikku ja/või riiklikku identiteeti loovaid kunstiteoseid, nn peavoolukunsti. Ehk pakub põgusa ülevaate politiseeritud narratiivide representatsioonist eesti kunstis. Kuigi näitus on – kellele salakavalalt kutsuvalt, kellele mõneti kimbutavalt – mähitud sinimustvalgesse sümboolikasse, pakutakse seal hulga värskeid mõtteid. Näitusel eksponeeritud teosed on parimate tavade järgi kontekstualiseeritud ja seal on ruumi pateetilistele rahvuslust konstrueerivatele teemadele nagu Kalevipoeg, Jüriöö ülestõus jne, mis tihtipeale hea maitse alla mahtuda ei taha.

Hästi liigendatud väljapanek paistab silma mitme õnnestumisega rahvusvahelises kunstiajakirjanduses #MeToo laines tekkinud diskussioonide taustal, kus muuseumid on sunnitud püsiekspositsioonides seksistlikke teoseid ümber kontekstualiseerima, sest olevik nõuab minevikule päevakohasemat rõhuasetust.*

LIISA HÕBE: Aprill. Kaks vaateviisi muusikale

Liisa Hirsch ja Justė Janulytė püüavad püsida muusikakunsti laineharjal ning arendada edasi kitsast suunda, kus ei eeldata mitte midagi.

KIWA: Joel Tammiku haldja-techno

Joel Tammiku heliteosed kulgevad tihti sihipäratult – ta tajub maailma justkui rikkumata uudishimulik laps.

Arvustamisel:

Lena Anderssoni romaanid «Omavoli» ja «Isiklikult vastutamata»

Thilo Sarrazini «Soovmõtlemine: Euroopa, raha, haridus, sisseränne – miks poliitika nii sageli ebaõnnestub»

Eesti Draamateatri «Väikekodanlased» ja «Jaanipäev»

näitused «Igavuse esteetika», «100 skulptuuri», «Est.Eetiline?» ja «Kui arvutid peatuvad»

Uue Tänava Orkestri kontsert

mängufilm «Sind polnud kunagi siin»