Juhtkiri: kinnas läks lendu

Riigikogu hoone. Foto: Erik Prozes

Eesti on demokraatlik riik. Kui inimesed tunnevad, et olemasolevad erakonnad neid nõutaval moel ei esinda, saavad nad moodustada uue poliitilise jõu, koguda oma ideedele toetust ning asuda valimisedu korral ise teostama võimu riigi või siis omavalitsuse tasandil. Liikumise Eesti 200 sünnisõnumi juures ongi rõõmustavaim just kodanike ärksus. See, et ei lepita kibestumise ja kirumisega, vaid näidatakse valmisolekut ise käed külge panna.

Uue erakonna loomise jutt käib peaaegu alati riigikogu valimistega kaasas. See on mitmel põhjusel loomulik. Igal suuremal erakonnal on oma püsiv toetajaskond, ent umbes kolmandiku ulatuses elektoraadist on hääled eri põhjustel liikvel. Osa valijast on pettunud oma eelmises valikus või eelmistes valikutes. Ent küllap on neidki, kes annavadki oma hääle meelsasti uuele jõule. Teatud osa inimesi ei talu ju omaenese eluski kuigivõrd rutiini, vaid on pidevalt avatud muutustele, õieti lausa otsivad neid.

Ent olgu põhjused millised tahes, uute ideede ja inimeste esilekerkimine on riigi arengut silmas pidades hädavajalik. Jah, stabiilsus on ka oluline, kuid stagnatsioon ohtlik. Halvimal juhul võib võim hakata viimaks looma õiguslikke takistusi uute poliitiliste jõudude tekkele ja siis on juba kuri karjas.

Aastal 2003 murdis uuena riigikokku Res Publica, neli aastat hiljem tegid seda rohelised. Eelmistel valimistel ületas künnise Vabaerakond. Kõik sündisid tahtest midagi ära teha ja valija andis neile võimaluse. Samas on iga uue tulija lugu olnud üsna isesugune. Uue erakonna loomine on praegu varasemast lihtsam. Esiteks piisab nüüd poolest tuhandest liikmest, samuti pole raha tänu sotsiaalmeedia ja muude kommunikatsioonivõimaluste arengule enam nii määrav.

Eesti 200 tuleb pildile omamoodi. Nad rõhutavad esmajoones kaugemasse tulevikku ulatuvaid strateegilisi probleeme ja lubavad erakonnastumise otsustada sügisel – seda juhul, kui liikumise uued liikmed nii soovivad ja kui avalikkus pakutu vastu võtab. «Poliitikuid paneb tegutsema konkurents ja alalhoiuinstinkt. Iga kinnine süsteem vajab muutuseks välist kindaheitmist,» seisab tänases Postimehes ilmuvas manifestis. Selle üsna üld- ja kaunisõnalise teksti järgi otsustades tabab see kinnas ennekõike konservatiivset ja liberaalset sektorit, kus ootavad ees uue esimehega Reformierakond, tõusev EKRE ning vajuvad IRL ja Vabaerakond.

Suured teemad, mida Eesti 200 tõstatab – mure vananeva ühiskonna ja liigse bürokraatia pärast, nutika riigi ja ühtse koolimudeli vajadus jne – pole enneolematud. Küll aga pole me nende taga näinud seni kindlat poliitilist survet, pigem üksikarvajaid või väiksemaid ühendusi. Eesti 200 lubab avalikku debatti värskemaid tuuli. Mida need kaasa toovad ja kas kedagi kuhugi kannavad, näeme lähikuude jooksul.