Karmo Tüür: Armeenia mittevärviline mitterevolutsioon

Karmo Tüür
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meeleavaldajad Armeenia pealinnas Jerevanis.
Meeleavaldajad Armeenia pealinnas Jerevanis. Foto: HANDOUT / REUTERS /Scanpix

Armeenias toimuv ei istu nn värviliste revolutsioonide ritta, leiab kolumnist Karmo Tüür.

Ühest küljest oleks justkui kõik nn värviliste revolutsioonide tunnused näha. Muudatusi nõudev rahvas tänavail ja sellele reageeriv valitsus – no oleks ju kõik nagu päris? Aga samas on nii palju väikeseid detaile, mis ei lase Armeenias toimuvat liigitada samasse sündmuste ahelasse.

Värviliste revolutsioonide laine algas mõndade meelest juba 1986. aastal Filipiinidel Kollase revolutsiooniga, saavutades oma kulminatsiooni 2000. aastate alguses. Tuntuimad meie jaoks on ilmselt Rooside revolutsiooni Gruusias 2003 ja Oranž revolutsioon Ukrainas 2004, kuid kokku on neid toimunud ligi 20.

Mis siis on need väikesed detailid, mis tekitavad tunde, et see kõik pole justkui «päris»?

Mittevärviline

Üks tajuhäire põhjustajatest on selge sümboli, eesmärgi või loosungi puudumine. Eks ta muidugi nii kipu olema, et igasugused sildid omistatakse ajaloolistele sündmustele ja protsessidele hiljem, mitte selle algatajate poolt. Kuid seekord on sihitus/silditus kohe eriti tunda.

Puht organisatoorselt on lihtsaim, kui korraldajad jagavad enda poolehoidjatele välja mingi ühetaolise sümboolika, olgu selleks siis oranžid sallid või valged käepaelad vms. Teisest küljest lubab praegune sümbolivaba toimetamine tõrjuda süüdistusi, justkui oleks kõige taga kuskil ookeanitagustel seminaridel väljaõpetatud niiditõmbajad.

Igatahes on senine motivaator üsna vastuoluline. Ühest küljest on selge: riiki pikalt ummuksis hoidnud võim sisuliselt pettis rahvast, säilitades oma juhtfiguurile Serž Sargsjan võimutäiuse ka peale põhiseaduse muudatust. Protest pole aga suunatud mitte kursi muutuse, vaid ainult ühe mehe mahavõtmisele ja teise asemele upitamisele.

Mitterevolutsioon

Mis siis teeb revolutsioonist revolutsiooni? Eesmärgistatud tegutsemine, muutmaks midagi põhimõttelist. Nt vabanemine koloniaalsõltuvusest või valitsemiskorra muutmine, senise ideoloogia hülgamine või ebajumalate kukutamine. Kui aga kogu mõte on selles, et las X asemel valitseb meid Y, siis see pole revolutsioon, vaid paleepööre või riigipööre. Ning pole üldse vahet, kas seda tehakse käputäie vandenõulaste või väljakutäie rahvamassi poolt.

Teine moment, mis kõvasti vähendab revolutsioonilisust, on see, et senine riigipea Serž Sargsjan astus ise tagasi sõnadega «mina eksisin ja opositsioonil oli õigus». See oli senise võimul oleva seltskonna poolt väga elegantne samm, laskmaks vähemalt pool auru asjast välja. Revolutsiooniliseks murranguks on peaaegu möödapääsmatu, et senine võimkond sipleks viimase võimaluseni vastu.

Kolmandaks pole ka selge riigi uuendaja rollile pretendeeriva Nikol Pašinjani nägemus asjadest. Kordumakippuv seletus, mida ajakirjanikel Jerevani tänavatelt on õnnestunud koguda, kõlab: «Me tahame elada normaalselt». Misasi on «see», mis siiani segas elada normaalselt ja mida Pašinjan peaks teistmoodi tegema, pole arusaadav, vähemalt mitte inimestele, kes on tema nimel täbavaile tulnud.

Kokkvõtvalt jääbki mulje sellest, et Armeenias ei toimu praegu mitte revolutsioon, vaid rahulolematuse väljaelamine, omamoodi õhu väljalaskmine. Muidugi, nagu juba öeldud, sildid ja tagantjärele täpsed seletused tekivad siis, kui protsess on juba lõppenud. Kuid hetkel valitseb nii Jerevani tänavail kui vaatlejate hulgas elevil, kuid ebamäärane ebarevolutsiooniline olukord.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles