Iisraeli lipu põletamine.

FOTO: Reuters / Scanpix

Antisemitism on tõusuteel, kuhu ka ei vaata, kirjutab Manchesteri Metropolitani Ülikooli ajaloolektor Gervase Phillips veebiväljaandes The Conversation.

Antisemitism on tõusuteel, kuhu ka ei vaata: paremäärmuslikud meeleavaldajad Charlottesville'is Virginia osariigis, kes skandeerivad «Veri ja muld» ja kannavad plakateid «Juudid ei tõrju meid välja», sünagoogide ründamine Rootsis, koššerrestoranide süütamine Prantsusmaal, juudivastaste vihakuritegude järsk kasv Ühendkuningriigis. Antisemitismi oleks justkui uus elu sisse puhutud.

Lähis-Ida näiliselt lõppematud konfliktid on probleemi veelgi raskendanud, külvates lõhestavaid lahkhelisid ka lääneriikides endas. Aga kas tuleks antisemitismi leviku taga näha parempoolse populismi kasvu või islamifundamentalismi mõju? Üks on selge: antisemitism on kohal ja läheb aina hullemaks.

Antisemitism tõstab oma inetut palet kogu avalikus elus, olgu tegemist erakondade sisedebattide või vandenõude ja salaseltside süüdistustega poliitika- ja ärielus. Või lausa süüdistustega, et Hollywoodi moguli Harvey Weinsteini seksuaalselt ahistav käitumine oli kuidagi seotud tema juudi päritoluga.

Aga kui me keskendume ainuüksi tänapäeva antisemitismi aktuaalsele kontekstile, jääb meil tähele panemata õigupoolest keskse tähtsusega – ja samal ajal äärmiselt masendav – tegelikkus. Ajakirja The Atlantic toimetaja Jeffrey Goldberg on väga õigesti öelnud, et me näeme praegu iidse, sügavalt juurdunud juutide vihkamise taasteket ajal, mil Teise maailmasõja barbaarsed sündmused hakkavad meie kollektiivses mälus tasapisi hääbuma.

Goldberg nendib, et seitsekümmend aastat oli antisemitism surmalaagrite varjus kultuuriliselt, poliitiliselt ja intellektuaalselt igas mõttes sobimatu. Nüüd aga «näeme pealt [...] ühe ebatavalise epohhi – holokaustijärgse juutide vabanemise ajastu – lõpulejõudmist Euroopa elus». Kui me ei tunne antisemitismi iidseid juuri, ei pruugi me mõista praeguste suundumuste sünget tähendust ning vihkamine võib vähimagi vastumõjuta asuda avalikkust mõjutama.

Antisemitismi on nimetatud ajaloo vanimaks vihkamiseks ja see on näidanud end ajaloos väga kohanemisvõimelisena. See tugineb ja püsib võimsate pretsedentide ja aina edasi kestvate stereotüüpide varal. Ent see võib ka mitmeti varieeruda kajastamaks lakkamatult muutuva maailma hirme ja ebakindlust. Selle nurga alt vaadates on tegemist iidse eelarvamuse tänapäevase kehastusega, mille juured mõnegi teadlase arvates ulatuvad tagasi antiik- ja keskaega.

Iidne vihkamisetraditsioon

Sõna «antisemitism» tõi laialdaselt käibele Saksa ajakirjanik Wilhelm Marr. Tema poleemiline teos «Der Sieg des Judenthums über das Germanenthum» («Juutluse võit germaanluse üle») ilmus 1879. aastal. Väliselt jättis Marr igati ajakohase ilmaliku inimese mulje. Ta lükkas otsesõnu ümber kristlaste ammused alusetud süüdistused juutide vastu (näiteks jumala tapmine või kristlaste laste rituaalne tapmine). Selle asemel võttis ta üle parajasti moes olevad teooriad Prantsuse teadlaselt Ernest Renanilt, kes pidas kogu ajalugu juutidest semiitide ja aarialastest indoeurooplaste tervet maailma hõlmavaks võitluseks. Marri kinnitusel oli juutide oht Saksamaale seotud rassiga. Tema kinnitusel tulenes see nende muutumatust laostavast iseloomust, nende «hõimuiseärasustest» ja «võõrast loomusest».

Sellised antisemiidid nagu Marr pälvisid vaimuinimeste tunnustuse, kuna eitasid igasuguseid sidemeid tänapäeva ilmaliku ideoloogia ja mineviku irratsionaalsete kitsarinnaliste eelarvamuste vahel. Sama taktikat kasutavad mõned tänapäevagi antisemiidid, kes seovad ennast hoopis antisionismiga – ideoloogiaga, mille täpne defineerimine tekitab tublisti segadust ja vastuolusid. Igal juhul on muistsetest aegadest tänini kestnud vaenulik suhtumine juutidesse olnud päris ilmne paljudele.

Ameerika ajaloolane Joshua Trachtenberg märkis Teise maailmasõja ajal: «Tänapäeva nõndanimetatud teaduslik antisemitism ei ole Hitleri leiutatud [...] õitses peamiselt Kesk- ja Ida-Euroopas, kus keskaegsed ideed ja tingimused on püsinud tänase päevani ning kus keskaegne arusaam juutidest, mis on aina õhutanud emotsionaalset antipaatiat nende suhtes, oli ja on tänini sügavalt juurdunud.»

Tegelikult oli enne holokausti antisemitism Lääne-Euroopas sama õitsval järjel nagu Kesk- ja Ida-Euroopas. Näiteks Prantsuse ühiskond oli aastail 1894–1906 väga teravalt lõhenenud juudist sõjaväelase, kapten Alfred Dreyfusi küsimuses, kes mõisteti valesüüdistuste alusel vangi Saksamaa kasuks luuramise pärast. Neis vaidlustes koondusid konservatiivid liberaalide ja sotsialistide, katoliiklased juutide vastu.

Ent Trachtenbergil on vaieldamatult õigus, kui ta arvas, et paljusid, kes andsid kuju ja sisu tänapäeva antisemitismile, mõjutasid sügavalt vanem, keskaegne usulise fanatismi traditsioon. Kurikuulsate Siioni tarkade protokollide – rohmakas ja kohmakas, aga paraku väga suurt mõju avaldanud võltsing juutide nõndanimetatud ülemaailmse vandenõu kohta – venelasest kokkupanija oli poliitilises mõttes reaktsionäär, usuliselt õigeusu äärmuslane, isehakanud müstik Sergei Nilus.

Kartusest ja vihkamisest võimalike muudatuste ees, mida modernsus võib tekitada traditsioonilisele religioonile, ühiskondlikule hierarhiale ja kultuurile, kantuna oli Nilus veendunud, et Antikristuse saabumine on vaid aja küsimus ja need, kes ei usu «Siioni tarkade» olemasolu, on lihtsalt «Saatana suurima petumängu» ohvriks langenud.

Niisiis ei saa tänapäeva antisemitismi kuigi hõlpsasti lahutada kaugemast minevikust. Katoliku teoloog Rosemary Ruether on nentinud: «Müütiline juut, see kristliku usu, vaimsuse ja lunastuse igipõline vandenõusid sepitsev vaenlane [...] kujundati ilmaliku tööstusühiskonna [pahede eest vastutavaks] patuoinaks.»

Kas antiikajal oli antisemitismi?

Mõned teadlased on juba ristiusueelset maailma uurides näinud antiikaja kreeklaste ja roomlaste suhtumises tänini püsiva vaenu algeid. Usuteadlane Peter Schäfer arvab, et monoteistliku juudiusu eksklusiivne iseloom, ülbusena tunduv valitud rahva sekka kuulumise tunne, soovimatus teiseusulistega abielluda, sabati pidamine ja ümberlõikamise komme tõstsid juudid juba antiikajal väga selgelt esile.

Juudivaenulikkuse märkide leidmine antiikaja allikates pole raske. Poliitik ja jurist Cicero (106–43 eKr) mainis ühes kohtukõnes «juudi kulla häbipaistet» ning seda, kuidas juudid «hoiavad ühte» ja on «mõjukad mitteametlikes ühendustes». Rooma ajaloolane Tacitus (56–120 pKr) põlastas «alaväärseid ja jäledaid» juudi kombeid ning teda häirisid tõsiselt kaasmaalased, kes keerasid selja esivanemate jumalatele ja võtsid omaks juudiusu. Rooma luuletaja ja satiirik Juvenalis (55–130 pKr) jagas Tacituse tülgastust juudiusku pöördunute suhtes, pidades lisaks juute üleüldiselt purjutajateks ja lärmajateks.

Nende üksikute näidete põhjal võiks oletada antisemitismi olemasolu juba antiikajal. Siiski ei ole kuigi palju alust arvata, et juudid oleksid olnud kuidagi spetsiifiliselt eelarvamuste ohvrina välja valitud – nii kreeklased kui ka roomlased suhtusid üleüldiselt põlgusega «barbaritesse», eriti alistatud ja koloniseeritud rahvastesse. Juvenalis suhtus kreeklastesse ja teistesse Roomas viibivatesse välismaalastesse sama üleolevalt nagu juutidesse. Ta kurtis kibedalt: «Ma ei suuda taluda kreekastunud Rooma linna. Ja veel millist kõntsa tuleb siia Kreekast!» Kui me saame täielikult aru Juvenalise eelarvamustest, mõistame ka seda, et sapised sõnad juutide aadressil on kõigest tema üldisema ksenofoobia üks väljendusi.

Kristuse tapjad

Selgeid märke antisemitismist leiame varakristlikus teoloogias. Juutide vastu esitatavate argumentide, nõndanimetatud «adversus Judaeos» traditsioon sai alguse juba kristluse varasel etapil. 140. aasta paiku tegutses Roomas kristlik apologeet Justinus Märter. Oma kuulsaimas teoses «Dialoog Tryphonusega» üritas Justinus vastata juut Tryphonusele, kes osutas kristlaste vastuolulisele positsioonile, kui need tunnistavad küll juutide pühakirja, aga ei soovi järgida toorat (juutide elu paika panevaid seadusi).

Justinus vastas sellele, et juudi õiguslikud nõuded kehtivad ainult juutidele ja jumal on need kehtestanud neile karistusena. Ta tunnistas küll võimalust, et ka juut saab pälvida lunastuse, aga väitis Tryphonusele, et Vana Testamendi kehtivus on õigupoolest läbi: «Te peate mõistma, et varem teie rahvale jagatud [jumala soosingu annid] on nüüd üle antud meile.» Ajal, mil judaismi ja kristluse erinevus oli veel hägune ja konkureerivad sektid võistlesid usklike pärast, taotles Justinus, et ristiusku pöördujad ei peaks järgima toorat – kui nad muidugi puhtalt judaismi omaks ei võta.

Juutide laimamine oli Justinuse retoorilises strateegias kesksel kohal. Ta väitis, et nad on süüdi kristlaste tagakiusamises, millega nad on tegelenud sealtpeale, kui «tapsid Kristuse». See oli õige inetu süüdistus, mis aga peagi leidis taas kajastust teiste kirikuisade töödes. Näiteks Tertullianus (160-225) nimetas juutide sünagooge «tagakiusamise allikateks».

Niisuguste solvangute tegelik siht oli klaarida kristlike koguduste vahelisi tülisid. «Juudid» olid neis kirjatöödes sümbol. Süüdistused ei peegeldanud juutide tegelikku käitumist ega uskumusi. Kui Tertullianus püüdis ümber lükata kristliku hereetiku Markioni (u 144) dualistlikku õpetust, pidi ta demonstreerima, et Vana Testamendi kättemaksuhimuline jumal on sama, mis kristlaste Uue Testamendi armuline ja kaastundlik jumal. Selleks esitas ta juute erakordselt nurjatute ja jumalikku viha igati õigustatult ära teeninud rahvana. Tertullianus kinnitas, et juba juutide käitumine ja juutide patud selgitavad Vana ja Uue Testamendi erinevust.

Erilise kurjuse väljatoomiseks eirasid juudid Tertullianuse esituses prohveteid, tõukasid endast eemale Jeesuse, kiusasid taga kristlasi ja mässasid jumala vastu. Need stereotüübid kujundasid kristlaste suhtumist juutidesse hilisantiigist keskajani, mil juudi kogukonnad pidid aeg-ajalt kannatama tagakiusamise lainete käes. Need ulatusid massilistest tapmistest, nagu juhtus Yorgis 1190. aastal, «etniliste puhastusteni», mille näiteks saab tuua väljasaatmise Inglismaalt (1290), Prantsusmaalt (1306) ja Hispaaniast (1492).

Ehkki selle inetu eelrvamuse tõttu kannatasid reaalsed inimesed, võlgneb antisemitismi kontseptsioon nii pika ea eelkõige oma sümboolsele ja retoorilisele jõule. Ameerika ajaloolane David Nirenberg on leidnud, et juudivastasus oli tööriist, mida sai edukalt tarvitada peaaegu iga probleemi juures, relv, mis sobis peaaegu igale rindele. Ning seda laastava toimega relva sajandite vältel ka pruugiti. Kui Martin Luther 1543. aastal kõuehäälel paavsti vastu sõna võttis, mõistis ta Rooma kiriku hukka kui «saatana sünagoogi» ja nimetas katoliku ortodoksiat oma ahnuse ja materialismi poolest juudilikuks. 1790. aastal avaldas inglise-iiri konservatiiv Edmund Burke manifesti «Mõtisklusi Prantsuse revolutsioonist», milles mõistis hukka revolutsionäärid kui «juudi rahavahetajad» ja «vana juutluse esindajad».

Marksismist Hollywoodini

Kuigi Karl Marx oli pärit juudi suguvõsast, iseloomustas marksismi juba algusest peale antisemitism. 1843. aastal nimetas Marx kaasaegset kapitalismi «kristlase judaiseerimise» tulemuseks: juudid olid emantsipeerunud ehtjuudilikul moel mitte ainult raha võimu endale allutades, vaid raha oli ka nii nende kaudu kui ka täiesti neist sõltumatult kujunenud kogu maailma valitsevaks jõuks ning juutide praktilisest vaimust oli saanud ühtaegu ka kristlaste praktiline vaim. Juudid olid emantsipeerunud sel määral, et kristlastest olid saanud juudid… Raha oli Marxi arvates Iisraeli kiivas jumal, kelle ees ei suutnud püsima jääda ükski teine jumal. Juutide jumal oli ilmalikustunud ja temast oli saanud maailma jumal.

Ja siis leidub endiselt kogu poliitikaspektris neid, kes on valmis kasutusele võtma, kui pruukida Nirenbergi sõnu, lääne poliitilise maastiku «kõige mõjuvõimsama vihakõne», mis tavaliselt hõlmab vandenõude ja võrgustike esiletoomist. 2002. aastal avaldas vasakpoolse kallakuga New Statesman Dennis Sewelli ja John Pilgeri artiklid, milles arutleti «Iisraeli-meelse lobi» olemasolu üle Suurbritannias. Need artiklid aga isegi ei tekitanud nii palju vastukaja kui teemakohane kaanepilt, mis tõi jõuliselt meelde tuttavlikud mõttemallid juutide salasepitsustest ja enda huvide seadmisest kõrgemale rahvuslikest huvest: kullakarva Taaveti täht Union Jacki peal, all esile tõusmas numbri teema «Koššer vandenõu?» Aasta hiljem süüdistas pikaaegne tööerakondlasest parlamendisaadik Tam Dalyell tollast peaministrit Tony Blairi, et too on langenud ülemäära juudi nõunike kliki mõju alla. Sellist keelt tarvitatakse tänapäevalgi.

Paremäärmuslikul tiival on valge rassi ülimuslikkuse toetajad innukalt seadnud enda ammused fantaasiad juutide kuritarvitustest ja võimust kooskõlla tänapäeva sündmustega, isegi kui nende vahel ei ole mingit seost. Nii juhtus näiteks 2017. aasta augustis, kui Ameerika Ühendriikides puhkesid ägedad vaidlused nende mälestusmärkide tuleviku üle, mis on püstitatud nende auks, kes alustasid mässu ühise riigi vastu ja kaitsesid Ameerika kodusõjas orjust. Charlottesville'is Virginia osariigis hõikusid meeleavaldajad, kes protestisid Konföderatsiooni väejuhi Robert E. Lee kuju eemaldamise vastu, muu hulgas «Juudid ei tõrju meid välja». Kui ajakirjanik Elspeth Reeve päris, miks nad seda teevad, sai ta vastuseks, et linna juhivad «juudi kommunistid».

Kui New York Times avaldas 2017. aasta oktoobris tõsiseid süüdistusi Weinsteini seksuaalse ahistamise juhtumite kohta, asusid paremäärmuslased teda õige kiiresti kujutama kogu Ameerika ühiskonna «igipõlise vandeseltslasliku vaenlase» esindajana. Ku Klux Klani endine juht David Duke kirjutas oma veebilehel, et Harvey Weinsteini lugu on näidisjuhtum selle kohta, millist lagundavat mõju avaldab juutide domineerimine meie meedia- ja kultuurimaailmas.

Meie aja vihkamised

Sellisele keelekasutusele tähelepanu pöörates nentis väljaande The Atlantic ajakirjanik Emma Green teraselt, et antisemiitlike kinniskujundite püsivus ja lihtsus, millega need imbuvad kõikvõimalikesse kitsarinnalisuse avaldustesse, tuletab jahmatava selgusega meelde, et meie aja vihkamised kajavad vastu ajaloos, kust kargavad põhjatutest aegadest meie ette antisemiitlikud väljamõeldised.

Oht on tõeline, nagu näitab antisemiitlike vihakuritegude arvu järsk kasv. Selle iseäraliku maailma käsitamise viisiga on alati kaasnenud tõsine oht, et sümboolsest juutide vihkamisest saab tegelike juutide väga reaalne tagakiusamine. Kui vaadata antisemiitlike juhtumite registreerimise silmatorkavat kasvu 2017. aastal, võib meie ees seista ebameeldiv väljavaade, et niisugune kitsarinnalisus «normaliseerub».

Euroopa Juudi Kongress on juba väljendanud sügavat muret antisemitismi avalduste sagenemise pärast Poolas parempoolse Õiguse ja Õigluse valitsuse ajal, mis 2015. aastal võitis parlamendivalimised otsustava ülekaaluga. Kongress sõnas, et valitsus sulgeb sidekanaleid juudi kogukonna ametlike esindajatega ning ühismeedias ja televisioonis lokkavad fašistlikud loosungid ja rahutust tekitavad märkused, samuti lehvivad riiklikel tseremooniatel natsionalistlike gruppide lipud.

Sellise hirmu tõttu korraldab Euroopa Liidu Põhiõiguste agentuur 2018. aastal uuringu antisemitismi kohta Euroopa Liidus. Agentuuri direktor Michael O'Flaherty sõnas õigustatult: «Antisemitism tekitab jätkuvalt tõsist muret kogu Euroopas vaatamata korduvatele katsetele need igivanad eelarvamused välja juurida.»

Silmas pidades nähtuse kaugele ulatuvaid ajaloolisi juuri ja ajastuvaimu trotsivat võimet aina taas tärgata pole raske tunda juba ette pessimismi järjekordse katse pärast seda «välja juurida». Ent teadmine antisemitismi ajaloolisest olemusest võib ulatada abikäe neile, kes selle eelarvamuse vastu välja astuvad. Iidsed kuvandid ja tunded võivad varjata ennast tänapäeva rõivais, aga isegi leebemas vormis kuuldavale toodud süüdistused vandeseltslaslike «lobirühmade» ja «klikkide» kohta tuleb ära tunda sellena, mida nad on: kaugele ajalukku ulatuva vihkamise sõnavara ja ideoloogiana, millel ei ole meie ajas enam kohta.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane