Yoko Alender: me oleme Eestis kriitilise meelega kõigi ja kõige suhtes

Yoko Alender. Foto: Konstantin Sednev

Poliitik ja arhitekt Yoko Alender kirjutab, miks ta otsustas pärast kümmet aastat Rootsis elamist kodumaale tagasi pöörduda ning mida tuleks teha, et veel rohkemad välismaal elavad eestlased tahaksid sedasama teha. 

Läksime isaga Rootsi 1989. aastal, kui olin kümnene. Tagasi tulin peale keskkooli lõpetamist 1999. aastal, kui olin kahekümnene.

Mina otsustasin peale keskkooli Rootsist tagasi tulla, sest Eestis ootasid minu inimesed, ootas minu maa, mille ellu ja edusse tahtsin panustada ja mulle tundus, et selleks olid ka kõik võimalused. Eestis olid minu salapaigad ja salakeel, minu tänavad ja metsad.

Sidet hoidsid mälestused ja inimesed, kellega olin pidevas ühenduses. Tol ajal veel ka pikki kirju kirjutades, aga ka näiteks Eesti filmide ja ajalehtede kaudu, mida vahel ikka Rootsi toodi. Mida aeg edasi, seda tihemini sai ka koolivaheaegadel ja vabal ajal üle mere sõidetud.

Arutleme Eesti vabariigi sajandal sünnipäeval, kuidas meie peredes rohkem lapsi sünniks ja kuidas meile tuleks ja jääks rohkem inimesi. Kosmopoliidiks ma ennast ei pea, tajun tugevalt enda kui eestlase identiteeti ja väärtusi, mis siinsel elul minu ja mu pere jaoks on. Teisalt, humanistina pean alati inimest ja inimlikkust rahvusest ülimaks. Eestlasena on mul lihtsalt esmane ja erakordne võimalus ja vastutus just selle kogukonna liikmena. Kui enesearengu ja -teostuse tee viib vahepeal mujale, on see tee õige. Pean inimese esmaseks kohuseks pidevat enesearendamist, mitte individualistlikuna ja vahel egoistlikuna mõistetava eneseteostusena, vaid inimesena pidevalt tasakaalukama ja parema poole püüdlemist, sest nii saame panustada ümbritsevasse, saame teha head.

Noortele koolides esinedes räägin alati oma kogemustest Rootsis ja Inglismaal, kuidas see aeg õpetas mulle palju iseendast ja ka sellest, mida Eestis väärtustan. Ma ei usu sunnismaisusesse, naiste kohustusse, liigsesse eraellu sekkumisse, ei usu mõnitamisse ega teiste eest otsuste tegemisse. Arvan, et ainsateks võlusõnadeks, kui tahame Eestit kasvatada, saavad tegelikult olla hea elukeskkond ja elukvaliteet.

Kogukonnana saame teadlikult tegeleda Eesti elukeskkonna kujundamisega, elukvaliteedi tõstmisega. Eneseteostuse võimalused, hästi korraldatud argipäev ja heaolu aitavad äraläinuile kindlasti võimaluse langetada otsus tagasi tulla. Siiski oli tegemist lõpuks väga isikliku ja emotsionaalse valikuga.

Ma ei usu sunnismaisusesse, naiste kohustusse, liigsesse eraellu sekkumisse, ei usu mõnitamisse ega teiste eest otsuste tegemisse.

Võiksime selle asemel, et anda hinnanguid tulijatele, mõelda, kuidas üheskoos teha kodune Eesti maailma parimaks ja kuidas hoida sidet nendega, kes hetkel mujal elavad. Võiksime tõdeda, et tänapäeva maailm on avatud, inimesed liiguvad ja see on Eesti eelis, et meil on tugev diasporaa.

Võiksime näiteks luua nn Välis-Eesti ehk diasporaa valimisringkonna. Nii looksime eelduse, et kohalikud otsustajad arvestaksid ka eemalolijate, minejate, tulijatega, hoiaks suhteid ja sidemeid. Samuti annaks signaali, et meil on ühisosa ja kõigil eestlastel võimalus ja vastutus olla Eesti elus osaline.

Oleme väikse rahvana tugeva rahvustundega ja nii väiksuse kui tugeva rahvustunde tõttu kardame peaaegu füüsiliselt, et me rahvana kaome. Seetõttu kipume nägema rahvastiku kasvus eesmärki omaette. Arvan, et selline eesmärgipüstitus ei vii tegelikult sihile. Arvan, et Eesti on maailmas unikaalne riik ja seda eelkõige eestlaste jaoks.

Pere kasvatamine Eestis on kindlasti lihtsam ja mõnusam kui paljudes teistes muidu vahvates paikades. Meil on üldplaanis turvaline, häid teenuseid ja toetusi lastega peredele, looduslähedane ja vabadusi pakkuv elu. Siiski on veel asju, mida nii kohaliku elu korralduses kui suhtumises lasterikastesse peredesse parandada saame.

Kui võtame eesmärgiks, et teeme Eestist tõeliselt peresõbraliku paiga, on see kindlasti tugev argument tagasi tulla. Arvan, et paljud nüüd tagasi tulijad teevad seda, kui loovad pere või hakkavad lapsi kooli saatma. Üllast eesmärki peresõbralikust Eestist saab sisustada teemadega alates lasteaiakohtadest, meeleolust koolis, perearstindusest, toest (nii majanduslikust kui moraalsest) lapsevanematele, töö- ja pereelu pere otsustele vastavas jagamises.

Argielus on oluline, kuidas me omavahel suhtleme. Eestisse tagasipöörduja jaoks võib samuti saada viimaseks piisaks karikas väsinud ametniku käegalöömine, või vastupidi: Eestis kogetud avatud, toetav olek ja positiivne suhtumine, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Nii nagu me ei läheks suvalise võõra inimese magamistuppa teda sõimama, ei hakkaks seda loodetavasti ka tänaval tegema, nii ei peaks seda tegema ka kommentaariumites.

Bürokraatiat, mis mujal häirib, on Eestis vähem, seega on meil siin juba hea edumaa. Kui suudame Eesti majandust kasvatada, avalikke teenuseid veel paremaks timmida, kogukondi tugevdada – inimeste tajutud heaolu suurendada, on tõenäoline, et oleme inimestena õnnelikumad. Kui meil on inimestena piisavalt hea, suudame näha ja olla toeks ka kaaslastele. Sagedamini jätkub meil siis jõudu viisakuseks, headuseks, nii nende suhtes, kes mõtlevad meiega sarnaselt, kui nende jaoks, kelle sõnu ja tegusid me esmapilgul ei mõista või lausa hukka mõistame.

Mulle meeldib brittide viisakus. Vahel narrime neid, et äh, räägivad muudkui ilmast ja «sorry, love» ette ja taha. Olen aru saanud, et see on Londoni suurlinna tiheduses vältimatu ja toetav. Nii tihedas keskkonnas ei saa kaasinimest ignoreerida, põrnitseda oma maailmavalus enda varbaid. Maailmavalu on justkui tegelikult meil kõigil ühine ja selles suurlinna tiheduses tundub mulle, tekib sellest elementaarsest viisakusest mõnus küünarnukitunne.

Meie oleme Eestis kriitilise meelega kõigi ja kõige suhtes. See on tegelikult hea, kui sellega käib kaasas pidev soov ja valmidus asjadesse ise sekkuda, asju parandada ja edendada. Meil on hajaasustusega Eestis alati olnud füüsiliselt palju ruumi, igaühel oma ruumi. Täna on informatsioon ja suhtlus liikunud suures osas kõigi poolt kättesaadavasse ja kujundatavasse meediasse. Seal, ja eriti sotsiaalmeedias, ei ole palju ruumi, seal kaovad vahemaad. Järsku tundub, et kogu Eesti on meie telefonis või elutoa koduarvutis.

Tuleb mõista, et selles uues reaalsuses on vajadus piiride ja viisakuse järele, vajadus jätta teistele oma mõtteruum. Nii nagu me ei läheks suvalise võõra inimese magamistuppa teda sõimama, ei hakkaks seda loodetavasti ka tänaval tegema, nii ei peaks seda tegema ka kommentaariumites.

Minu maailmavaade on, et negatiivsus toodab negatiivset, positiivne positiivset. Elus on jama ja negatiivset nagunii kogu aeg palju, meie ülesanne inimestena on hoolitseda selle eest, et positiivne oleks vaatamata kõigele pidevalt pisikeses ülekaalus.

Yoko Alender elas Rootsis aastatel 1989–1999.