Paljudes lääneriikides on eksortsistidel päris suur tegutsemisvabadus. Ja vaieldamatult püsib nende järele nõudlus. Ent samal ajal oleks vastutustundetu eirata probleeme, mis võivad kaasneda mõne vaimude väljaajamise meetodiga, kirjutab Nottinghami Trenti Ülikooli õiguskooli vanemlektor Helen Hall veebiväljaandes The Conversation.
Vaimude väljaajamine ehk eksortsism on taas uudistesse jõudnud: Vatikan teatas alles äsja, et korraldab kasvanud nõudluse rahuldamiseks uue väljaõppekursuse. Mida see õigupoolest tähendab ja kas me peaksime nüüd tundma ennast kindlamalt või hoopis muretsema? Ajalehtede pealkirjad «kurjast vaimust vaevatute hulga suurenemise» kohta võivad tuua meelde filmi «The Exorcist» õõvastavamaid stseene, kuid selline kõmu ei aita eriti kaasa sellele, et inimesed mõistaksid probleemi kogu keerukust.
Kõige üldisemalt tähendab eksortsism koha, inimese või isegi objekti vabastamist teatavast negatiivsest vaimsest mõjust. Veendumusi ja rituaale, mida saab eksortsismiks nimetada, leiab peaaegu kõigist kultuuridest ja uskudest, aga läänes kohtab vaimude väljaajamist kõige sagedamini kristlikus või islami kontekstis.
Siinkohal on oluline rõhutada, et nii muslimite kui ka kristlaste seas valitseb väga erinevaid arusaami vaimude väljaajamise ja selle kohasuse kohta 21. sajandil. Näiteks roomakatoliku ja anglikaani kirikus leidub teolooge, kes eitavad üldse deemonlike olendite olemasolu, kuid institutsioonidena tunnistavad ka need kirikud siiski võimalust, et kurivaimud võivad inimese üle võtta, ning pakuvad sellisteks juhtudeks spetsiaalset teenistust.
Neis kirikutes valitsev tegelikkus erineb tuntavalt sellest pildist, mida maalib Hollywood. Niisuguste asjadega tegelevad alati ainult spetsiaalse väljaõppe saanud preestrid ning alati toimub see maksimaalselt avalikkuse eest varjatult.
Väljaõppe üks olulisemaid komponente on preestrite abistamine äratundmisel, kas tegu võib olla vaimse tervise või emotsionaalse probleemiga või tõesti millegi üleloomulikuga, ning inimeste aitamine vajaliku abi leidmisel. Vaimude väljaajamist ei tohigi tegelikult kunagi ette võtta enne seda, kui vajaliku kvalifikatsiooniga arst pole andnud isikule oma meditsiinilist hinnangut.
Seepärast ei peaks tegelikult ka vastavate vaimulike väljaõppe korraldamist pidama otseselt selle tunnistuseks, et deemonite aktiivsus on viimasel ajal järsult kasvanud. See tähendab õigupoolest ainult seda, et üha rohkem inimesi tuleb kiriku käest abi otsima, sest tunneb, et kannatab kurjade vaimude käes.
Kasvava nõudluse põhjuste üle võib pikalt arutada, aga igal juhul on sellega kaasnenud arvamusi, mis väljendavad täiesti mõistuspärast muret, et sagenev pöördumine eksortsismi poole võib tekitada kahju haavatavamatele inimestele. Lõppeks pole ju mitte kõigil usuorganisatsioonidel struktuure, mis kindlustaksid inimeste turvalisuse.
Anglikaani ja roomakatoliku kirikus on vastavad reeglid ranged, sest vaimude väljaajamine on erakorraline samm, millega seotud inimesed on alati haavatava vaimuga, tihtipeale ka haiged. Eksortsismi sooritamisel loetakse palveid, tsiteeritakse pühakirja, mõnikord puudutatakse kurjast vaimust vaevatut põgusalt kätega. Ametliku eksortsismiga ei kaasne kunagi vägivaldset kontakti, intiimpiirkondade puudutamist ega suhtlemist, mida võiks tõlgendada seksuaalses tähenduses. Väljendile «eksortsism» eelistatakse tänapäeval «päästmisteenistust» (inglise keeles deliverance ministry) ja seda käsitletakse kiriku laiema tervendamisteenistuse osana.
Samal ajal mõnes muus traditsioonis, näiteks mõne nelipühiluse ja karismaatilise evangelikalismi vormi puhul, peetakse vaimude väljaajamist vaat et rutiiniks ja paljud koguduse liikmed lasevad seda enda peal teha, ilma et nad vähimalgi määral kardaksid või muretseksid oma maine pärast – seda käsitletakse rohkem puhastava rituaalina. Need, kelle peal eksortsismi sooritatakse, ei ole tingimata ohus, ehkki teatav risk valitseb loomulikult alati.
Liberaalses demokraatlikus ühiskonnas ei ürita riik anda väärtushinnangut kodanike religioossetele valikutele. Asjaliku põhjuseta ei ole võimalik kuidagi piirata inimeste vabadust väljendada oma uskumusi just nii, nagu nad ise seda tahavad. Raske oleks leida üldist tunnustust leidvat põhjendust asuda vaimude väljaajamist ilmalike seadustega reguleerima.
Ent samal ajal oleks vastutustundetu eirata probleeme, mis võivad kaasneda mõne vaimude väljaajamise meetodiga. Teada on mitmeid traagilisi juhtumeid nii laste kui ka täiskasvanutega, kes on Ühendkuningriigis ja mujal saanud surma just eksortsismirituaalide tõttu. Samuti on rohkelt tõendeid inimeste kohta, kes enda arvates pidid läbi tegema rituaale, milleks nad ei olnud päriselt nõusolekut andnud, või kellele ei võimaldatud märkimisväärse aja jooksul arstiabi või muud laadi abi, mis pikendas nende kannatusi ja neid ümbritsevate inimeste masendust.
Mõnes mõttes on Inglismaa ja Walesi seadused väga selged. Kui asi puudutab lapsi, siis laste väärkohtlemine on laste väärkohtlemine, millega seda ka ei põhjendataks. Kui laps kannatab või on oht, et ta võib kannatada, piisavalt tõsine, on võimudel otsene kohustus tegutseda.
Täiskasvanute puhul on asi tunduvalt keerulisem. Mõned religioossed grupid harrastavad niisuguseid eksortsismirituaale, millega kaasneb teataval määral vägivalda – tavaliselt eeldatakse sellistel juhtudel, et kurivaim on ihu enda valdusse võtnud ning selle väljaajamiseks tuleb ihu talle ebameeldivaks asupaigaks muuta.
See on eriti ohtlik, sest palveid peatuda võidakse tõlgendada deemoni, mitte kannataja suust tulevana. Neil juhtudel pole asja kohtusse jõudmisel abi arvatavasti ka nõusolekust, eriti kui ohver on saanud päriselt vigastada (suuremal määral kui «mööduv või tühine» vigastus).
Paljudes lääneriikides on eksortsistidel päris suur tegutsemisvabadus. Ja vaieldamatult püsib nende järele nõudlus. Ent arvestada tuleb, et tegemist on väga vana rituaaliga, mis peab kindlasti vastama ka tänapäeva seaduste nõuetele.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Märkus: Helen Hall on seotud Inglismaa kirikuga.