Kui vaadata Eesti riigiametnike avalikustatud palku ja preemiaid, hakkab silma süsteemitus. Palgatabeli tipus on inimesi, kes teenivad rohkem, kui nende koht peaks sisse tooma, kuid anomaaliaid on teisigi. Näiteks kui riigiametnik teenib aasta jooksul peaaegu sama palju lisatasu kui põhipalka või siis vähem kui kolmekuuse tööaja eest enam kui 16 000 eurot lisatasu, on palgaskeemis midagi valesti. Seda võib seletada sellega, et a) tegemist pole mitte efektiivsete, vaid superefektiivsete juhtidega; b) nad istuvad korraga kahel toolil, täites mitme spetsialisti kohuseid; c) neil on defitsiitne erialane kvalifikatsioon; d) nad on lihtsalt ülemakstud ning riik loobib maksumaksja raha tuulde.
Muidugi on riigiorganitele püstitatud eesmärkide saavutamiseks vajalik, et seal töötaksid professionaalid. Rahvas ei ole võimeline kõigi riigiteenistujate kompetentsust hindama ning maksimum, mida ta teha saab, on valida enda hulgast teatud hulk mitterumalaid ja ausaid inimesi ning anda neile volitused vastavate professionaalide leidmiseks. Vähemalt ideaalis peaks esindusdemokraatia nõnda töötama. Kuid mis puudutab eespool mainitud riigitöötajate palkade pingerida, siis leidub seal arvestatav hulk selgelt ülemakstud ametnikke, kes erasektoris ei oleks võimelised samaväärse palgaga töökohta leidma.
Praegune aeg pole majanduslikult halb, kümnendi alguse sügavast august on välja ronitud. Kuid paratamatult tekivad paralleelid 2008. aasta kriisi eelsete aastate ja toonase palgaralliga, mil just avalikus sektoris kippusid jalad maa küljest õhku tõusma. Toona päädis see valusa õppetunniga, millest, tundub, pole õpitud mitte midagi. Ka näiteks hiljuti avaldatud eelarvestrateegiast selgub, et vastupidi valitsuse varasemale lubadusele headel aegadel mustadeks päevadeks reserve koguda reservid aastatel 2019–2022 hoopis vähenevad.
