Els Heinsalu

FOTO: Madis Sinivee /Scanpix Baltics

Mõnikord mõtlen ma ise ka, et tegelikult oli paras hullumeelsus nende seitsme aasta jooksul, mis mul doktorikraadi kaitsmise ja 35. eluaasta vahele jäid, neli last saada ja samal ajal veel kaks järeldoktorantuuri teha. Aga ilmselt ongi ainuke võimalus lihtsalt naiivne olla ja uskuda, et küll hakkama saab või siis üldse mitte mõtelda, vaid tegutseda, kirjutab teadlane Els Heinsalu. 

Päeval, mil minust saab ema, olen ma 31-aastane. Mul on doktorikraad teoreetilises füüsikas. Ma olen õppinud või töötanud eri ülikoolides ja teadusasutustes Eestis, Saksamaal, Šveitsis, Itaalias ja Hispaanias. Ma võiksin ilmselt töötada ka projektikirjutajana, sest neid on saanud päris palju kirjutada, aga ma olen teadlane.

Alates oma esimesest publikatsioonist olen ma seitsme aasta jooksul avaldanud 19 teadusartiklit. Järgmise seitsme jooksul avaldan ma neid ainult 11. Või olen ma nüüd ebaõiglane? Pidades silmas seda, et Euroopa Teadusnõukogu grantide puhul arvestatakse naistel iga lapse eest poolteist aastat maha, siis olen ma viimase seitsme aasta jooksul põhimõtteliselt töötanud või pidanud töötama ju ainult ühe aasta jagu. Kuidas asjad tegelikult on?

Kaks nädalat pärast seda, kui kaksikud on ilmavalgust näinud, saan ma oma (mees)kolleegidelt kirja, et ka nemad on nüüd oma osaga tööst valmis saanud ja peaks artikli kirjastusse ära saatma ja kui mul on soovi veel midagi muuta, siis ma peaks seda tegema kohe. Loomulikult on artikkel sellises seisus, et päris kõvasti on vaja teksti kallal veel tööd teha. Nii ma siis hoian ühe käega oma kahenädalast beebit, kes sööb ja teise käega toksin samal ajal parandusi arvutisse; abikaasa tegeleb vajadusel teise titega.

Aitäh mõistva suhtumise eest, härrad professorid! – Ahh, tegelikult minu enda viga, oleks ju võinud ütelda, et saatke jah ära; ei ole vaja nii kriitiline alati olla.

Pool aastat hiljem pakime me oma kaks kohvrit ja kaksikud kokku ja kolime Taani. Kuna mu abikaasa on samuti teadlane ja füüsik, siis võtan ta esimesel tööpäeval kaasa. Kuna meil lapsehoidjat ei ole, siis võtame loomulikult lapsed ka kaasa.

Jutu sees küsib direktor, kes on ise kolme lapse isa, kas ma imetan lapsi ikka veel. Nojah, tegelikult nad ainult rinnapiima saavadki, tunnistan ma. Direktor jääb ühel hetkel meid väga mõtlikult vaatama ning küsib, kuidas ma kavatsen selle kõigega hakkama saada. Tõesti hea küsimus, ma pole ise selle peale veel mõtelda jõudnud.

Nii ma siis hoian ühe käega oma kahenädalast beebit, kes sööb ja teise käega toksin samal ajal parandusi arvutisse; abikaasa tegeleb vajadusel teise titega.

Tegelikult oli plaan, et poisid söövad mingil määral juba lisatoitu, aga läks veidi teisiti. Õnneks on härra direktor väga mõistev inimene ning minu õnn on olla teoreetik, ehk mul ei ole vaja laboris eksperimente teha, vaid saan ka kodus arvutiga töötada. Nii lepimegi kokku, et esimesed kuud saan põhiliselt kodus tööd teha. Öötunnid on selleks eriti head.

Teiseks sünnipäevaks saavad poisid endale õeraasu. Mõne aja pärast saan pakkumise järgmiseks järeldoktorantuuriks. Oleme just maja ostnud ja tundub kuidagi mõistusevastane oma kolme lapsega kuhugi üürikorterisse minna ja ainult kahekesi hakkama saada, kuigi ma väga tahtsin sinna instituuti tegelikult minna, pealegi asub see Itaalias. Aga Eestisse jäädes on mu ema ainult 100 kilomeetri kaugusel ja saab meil aeg-ajalt abis käia.

Paari kuu pärast saame teada, et meie soov veel üks laps saada on peagi täitumas. Nii olen ma kolm ja pool aastat pärast kaksikute sündi teadlane ja nelja lapse ema. Õnneks saame poistele mõne kuu pärast lasteaiakohad. Suve veedan ma päeval kaheaastast ja kuuekuust kantseldades ja öösel tippkeskuse projekti kirjutades – teadlastel on igas mõttes paindlik tööaeg.

Repliigi korras ja naljaga pooleks olgu öeldud, et Eesti teadlaste elu koosnebki sellistest nelja-aastastest projektidest ja meie oma oli lihtsalt väga edukas. Kuigi mõnikord mõtlen ma ise ka, et tegelikult oli paras hullumeelsus nende seitsme aasta jooksul, mis mul doktorikraadi kaitsmise ja 35. eluaasta vahele jäid, neli last saada ja samal ajal veel kaks järeldoktorantuuri teha. Aga ilmselt ongi ainuke võimalus lihtsalt naiivne olla ja uskuda, et küll hakkama saab või siis üldse mitte mõtelda, vaid tegutseda.

Nüüd on poisid juba nii suureks sirgunud, et hakkavad lasteaeda lõpetama ja tüdrukudki on juba asjalikud. Ainuke häda on see, et kuna neid on neli, siis neid päevi, kui ükski neist ei ole haige ja ma ise ka pole neilt mõnda viirust külge saanud, on üsnagi vähe. Nendel haigusepäevadel on mul aga heameel olla teadlane ning eriti veel selline, kes saab oma tööd kodus arvutiga teha. Nii ongi hilisõhtud ja öötunnid tihti ikka veel need parimad töötegemise ajad.

Ainuke häda on see, et kuna neid on neli, siis neid päevi, kui ükski neist ei ole haige ja ma ise ka pole neilt mõnda viirust külge saanud, on üsnagi vähe. 

Õnneks on parim kaastööline, kellega eri küsimusi arutada, nendel tundidel ka kohe omast käest võtta. Loomulikult on sellised pikad päevad ja lühikesed ööd väsitavad, aga ikkagi on kõik väga hästi, sest saame oma laste jaoks olemas olla just siis, kui neil on meid väga vaja. Ning kui me tahame abikaasaga koos mõnele konverentsile minna, siis usaldan ma lapsed oma ema hoolde... Nii lihtne see teadlaseks ja nelja lapse emaks olemine ongi... teoreetiliselt.

Kindlasti ei ole ma liiga tubli teadlane ega ka liiga tubli ema. Olen lihtsalt nii hea, nagu parasjagu välja tuleb ja suudan olla. Nii nagu ilmselt kõik teised emadki.


Els Heinsalu on eesti füüsik ja Eesti Noorte Teaduste Akadeemia president. Heinsalu on tegelenud Browni liikumise ja difusiooni, doktorantuurist alates aga komplekssüsteemide uurimise, sealhulgas lingvistika ja ökosüsteemidega seonduvate probleemidega.

2017. aastal pälvis Heinsalu esimese Eesti teadlasena stipendiumi «Naised teaduses» – L'Oreal−Unesco Balti stipendium For Women in Science. Alates 2015. aastast on ta Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi vanemteadur ja KBFI teadusnõukogu liige.