Mihkel Kangur: mis ärritab elanikke uusarenduste juures enim?

Selline peaks hakkama välja nägema Emajõe äärde kavandatav tselluloositehas. Foto: Joonis: Est-For Invest / biorefinery.ee

Inimestele on loomuomane soov stabiilsuse järele ja muutused ümbritsevas ruumis ärritavad ning tekitavad pahameelt, kirjutab Tallinna Ülikooli ökoloogia keskuse juhataja ja Eesti Geograafia Seltsi president Mihkel Kangur. 

Miks inimesed kaitsevad oma ümbruskonda osade arenduste eest rohkem kui teiste? Mis ärritab elanikke uusarenduste juures enim? Kuidas selliste vastuseisudega toime tulla?

Inimestele on loomuomane soov stabiilsuse järele ja muutused ümbritsevas ruumis ärritavad ning tekitavad pahameelt. Selle pärast kaasneb infrastruktuuriobjektide rajamisega tihti valjuhäälne vastasseis.

Arendajad on sellest vägagi teadlikud ja arenduste eelarvetesse on sisse kirjutatud vahendid suhtekorralduseks. Ent tihti kasutatakse oma projekti läbi surumiseks valesid vahendeid, näiteks vastaste halvustamist, solvamist või isegi ähvardamist. Selline kommunikatsioon ei vähenda protestimeelsust ja sageli põhjustab hoopis vastuhäälte ägenemist.

Uuringud näitavad, et kõige enam põhjustab proteste otsustusprotsesside läbipaistmatus ja valetamine.

Tartu lähistele planeeritav tselluloositehas on ilmekas näide arendajate ja otsustajate ignorantsusest tekkinud konfliktist. Ignoreeritakse teadmisi, mis on aastakümnete jooksul Tartu ülikoolidesse akumuleerunud, ignoreeritakse vastasseisu sattunud inimeste argumente ja püütakse vähendada probleeme, mida protestivad kohalikud tajuvad ning kardavad.

Eestiski kasutatakse üha sagedamini vastuseisjate iseloomustamiseks ning nende sõnumi nõrgestamiseks ingliskeelset akronüümi NIMBY (Not-In-My-Back-Yard, mitte minu tagahoovis). NIMBY mõiste hakkas laiemalt levima 1980datel ja see tähendab isekatel, ebaratsionaalsetel ja ignorantsetel põhjustel naabruskonda rajatavatele infrastruktuuriobjektidele vastu seismist. Oma olemuselt on NIMBY mõistena sama tühi nagu iga silt, mida kasutatakse vastaspoole halvustamiseks.

Maailmas on NIMBY fenomeni piisavalt palju uuritud, et järeldada – selle sõna kasutamine ütleb rohkem kasutaja kui adressaadi kohta. Sellise sildistamisega ignoreeritakse vastaspoole argumente, pidades neid tühisteks.

Oma olemuselt on NIMBY mõistena sama tühi nagu iga silt, mida kasutatakse vastaspoole halvustamiseks.

NIMBY uurijad toovad välja neli peamist faktorit vastasseisude kujunemisel: 

Esiteks, maastiku muutus.

Inimese heaolu määrab ümbritseva, meeltega tajutava maastiku olemus väga suurel määral, mistõttu selles toimuvaid muutusi tajutakse kõige otsesemalt ja isiklikumalt. Infrastruktuuride rajamisel pole võimalik vältida muutusi maastikes. Vaadete muutus, lõhnahäiringud, müra, vibratsioon jne mõjutavad inimeste harjumuspärast elu ja heaolu, isegi kui kõik vastab keskkonnanormatiividele. Näiteks tekitavad tuulepargid kohalikes elanikes vastasseisu, kuna nende harjumuspärane vaade muutub, sellele ilmuvad üle maastiku kõrguvad liikuvad objektid, mis mõjuvad häirivalt.

Teiseks, mure keskkonna pärast.

Meil on üha paremad teadmised sellest, et inimkond on muutnud looduse tasakaalu sellisel määral, et Maa ei suuda meie heaolu enam toetada. Seetõttu satuvad üha enam kriitika alla arendused, mis kujutavad ohtu keskkonnale ja seega ka meie elule ja tervisele.

Maa keskkonnaseisundi halvenemise ignoreerimist majandustegevuse planeerimisel ei saa me enam endale lubada.

Poliitikute vaikiv reaktsioon sügisel avaldatud 15000 teadlase kirjale, millega juhiti tähelepanu Maa keskkonnaseisundi jätkuvale halvenemisele, või sama sõnumit kandvale IPBES aruandele elurikkuse ja looduse hüvede seisundi ning neid ohustavate tegurite kohta, süvendab vaid umbusku. Mesilassülemite massiline hukkumine, pinna- ja põhjavee reostumine põllumajanduses kasutatavate mürkidega, metsade kontrollimatu raiumine, kalavarude nappus ning saastumine jne on üha suuremat muret valmistavad tendentsid. Maa keskkonnaseisundi halvenemise ignoreerimist majandustegevuse planeerimisel ei saa me enam endale lubada.

Kolmandaks, sotsiaalmajanduslikud faktorid. 

Uued arendused võivad minna vastuollu juba piirkonnas eksisteerivate äride majandusootustega. On selge, et lõhnahäiringutega tehas või läbi raba rajatud raudtee võivad oluliselt kahandada mõne teise ettevõtmise tulusust.

Ka siin näeme ignoreerimist kõige kõrgemal tasemel. Näiteks on siiani täitmata Vabariigi Valitsuse kabinetinõupidamise 22.09.2011 otsuse punkt 9, mille järgi tuli arutada Rail Balticu raudteeliini rajamisega kaasnevaid sotsiaalmajanduslike mõjude küsimust mõnel järgmisel valitsuskabineti nõupidamisel.

Neljandaks, protseduurilised küsimused, õiglus, ausus ja usaldusväärsus.

Õiglane menetlusprotsess koos õigusega olla kaasatud, informatsioonile ligipääsetavus ja arendajate ning poliitikute ausus ja usaldusväärsus on tegurid, mis määravad, kas inimesed aktsepteerivad arendust või mitte. Uuringud on näidanud, et kui arenduse tulemus on ka kellegi huve kahjustav, on see siis kergemini aktsepteeritav kui otsustusprotsessi on tajutud õiglasena. Kõige suuremat vastasseisu kohatakse aga olukordades, kus kohalikku elanikkonda ei kaasata otsustusprotsessidesse.

Taas sobib siia näiteks tselluloositehase planeerimisprotsess: kui arendaja ütleb avalikult, et tehas saab tulla vaid ühte kohta ja minister ütleb kaks päeva hiljem, et tehase asukohana on kaalumisel erinevad variandid, siis on keegi valetanud.

Uuringud on näidanud, et kui arenduse tulemus on ka kellegi huve kahjustav, on see siis kergemini aktsepteeritav kui otsustusprotsessi on tajutud õiglasena. 

Neid nelja peamist vastasseisude kujunemise põhjust vaadeldes võib öelda, et NIMBYks hüütavat fenomeni pole tegelikult olemas. On vaid inimeste hirm oma elukeskkonna muutuste ees ja arendajate hoolimatus või oskamatus nende muredega arvestada.

Kui NIMBY eksisteeriks, siis võiks oletada, et eksisteerib ka seos inimese elukoha ja arenduse vahelise kauguse ning protestimeelsuse vahel. Sellist seost pole suudetud tuvastada.

Samuti ei protesteeri inimesed iga arenduse vastu. Kas olete kohanud protestijaid kui rajamisel on mõni apteek, kool või lasteaed?   

Enamus vastasseise tekib puudulikult korraldatud kommunikatsioonist, kus oma sõnumit üritatakse üha ilusamate klantspiltide ja kaunimate lugudega jõuliselt peale suruda, vaevumata korrakski kuulama ja arutama, millised kriitilised argumendid on nendel, keda veenda üritatakse. Selle asemel, et kriitikuid tõrjuda, on mõistlik püüda nad ausalt arendusprotsessi kaasata. Kehvasti korraldatud kaasamine pole probleemiks vaid ühele arendusele, vaid mõjutab ka kõiki järgnevaid.

Samuti ei protesteeri inimesed iga arenduse vastu. Kas olete kohanud protestijaid kui rajamisel on mõni apteek, kool või lasteaed?  

Kui osalejatel kujuneb välja kaasamisväsimus ja osalusheitumus, pole ühel hetkel võimalik enam midagi arendada, sest igasugune uus arendusidee kohtab automaatselt vastasseisu. Koos arendajate kommunikatsioonipraktikatega peab arenema ka üldsuse kaasamisprotsessides osalemise võimekus. Oskus kuulata, lugeda keerukama sisuga dokumente, mis võivad sisaldada tehnilisi kirjeldusi ja jooniseid ning esitada oma argumente konstruktiivsel viisil.

Mõnusa minekuga riigi heaks on vaja erinevate osapoolte koostööd. Selle saavutamiseks peavad otsustajad tegema aga esmalt pingutusi oma usaldusväärsuse taastamiseks.